28. mail kell 17.45–19.45 toimub Tartu raudteejaamas kõigile huvilistele avatud seminar „Vabadussõja kohast Eesti ajaloos ning Vabadussõja tähtsusest ja tähendustest tänapäeval“.
Seminaril arutlevad Vabadussõja ajaloo parimad asjatundjad:
Tallinna Ülikooli Eesti ja üldajaloo professor dr. Karsten Brüggemann, Tartu
Ülikooli eesti ajaloo dotsent dr Ago Pajur, Eesti sõjamuuseumi teadur dr Lauri
Vahtre, Kaitseväe Akadeemia sõjaajaloo lektor dr Igor Kopõtin ning Eesti
sõjamuuseumi ja Eesti Mälu Instituudi teadur dr Peeter Kaasik. Vestlust juhib
ajakirjanik ja ajaloolane Taavi Minnik.
Enne seminari ja selle ajal seisab raudteejaamas ka muuseum-soomusrong nr. 7 „Wabadus“, mis ehitati ja sisustati sõjamuuseumi ja programmi EV100 koostöös. Kell 16–17 tutvustavad rongi sõjamuuseumi giidid.
Vabadussõda on olnud sada aastat Eesti eneseteadvuse ja identiteedi üks pidepunkte. Iga rahvas vajab kangelasi ja märtreid ning eeskujusid ajaloost. Eesti rahvaväe võit Vabadussõjas sobitub hästi rahvuslikku ajaloonarratiivi. Karsten Brüggemann on kirjutanud, et Vabadussõda on „ideaalne alus loomismüüdile“.
Üks vaidlusküsimusi on, kas Vabadussõda oli osa Vene kodusõjast või mitte. Prof. Brügemanni sõnul sõltub vastus rõhuasetusest kas ajastu sotsiaalsetele või rahvuslikele aspektidele. Vabadussõda oli üks Vene impeeriumi lagunemisel puhkenud revolutsioonisõdadest, mis vallandusid I maailmasõja ajal teravnenud sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste pingete tõttu.
Lauri Vahtre seevastu väidab, et vabadussõja käsitamine eraldiseisva sõjana ei ole rahvusromantika. Eesti kaasati Vene kodusõja sündmustesse alles 1919. aasta suvel, kui Vene valgete Loodearmee sekkus Eesti aladelt sõjategevusse Venemaal. „Eesti jaoks oli tegemist vabadussõjaga esimesest hetkest peale. Sõda algas kui agressioon iseseisva riigi vastu ja siit sai sõda ka nime,“ ütleb Vahtre. Ta lisab, et lätlastest ja soomlastest olid eestlased ühtsemad. Klassivaen ja enamlikud ideed levisid ka Eestis, kuid juurdusid nõrgemini kui naaberriikides.
29. mail toimub Kaitseväe Akadeemias (KVA) 10. rahvusvaheline sõjaajaloo konverents „Vabadussõjad Kirde-Euroopas ja kaugemalgi“.
Sõjamuuseumi vanemteaduri dr Kaarel Piirimäe sõnutsi asetavad konverentsi ettekanded Eesti Vabadussõja Vene impeeriumi lagunemise sõdade ja teiste Vene impeeriumi rahvaste vabadus- ja iseseisvusvõitluste laiemale taustale. Käsitletakse Leedu, Läti, Nõukogude Vene, Vene valgete, Poola ning Armeenia ja Kõrgõzstani sõdu sel ajal ja nende sõdade tähendust tänapäeval.
„Eraldi paneel on pühendatud Eesti liitlastele taanlastele ja rootslastele ning eestlastest sõjavangide repatrieerimisele Saksamaalt. Analüüsitakse ideoloogia ja reaalpoliitika vahekorda Nõukogude Venemaa poliitikas oma naaberrahvaste suhtes ning uuritakse, mis motiveeris vabatahtlikke sõdima Vene valgete eest. Poola, Leedu ja Läti näidete varal käsitletakse ka operatsioonikunsti, taktikat ja tehnikat nende riikide sõdades Nõukogude Venemaaga ning sedagi, mida tänapäeval tuntakse tsiviil-militaarsuhetena,“ ütles Piirimäe.
Konverentsi põhiosa ettekandjateks on prof. Vasilijus Safronovas ja Mindaugas Sereičikas Klaipėda Ülikoolist, dr. Kārlis Dambītis Läti Riigikaitse Akadeemiast, dr. Lauri Vahtre Eesti sõjamuuseumist, prof. Lars Ericson Wolke Rootsi Kuninglikust Sõjateaduste Akadeemiast, dr. Mikkel Kirkebæk Taanist, dr. Mart Kuldkepp Londoni Ülikoolikolledžist, dr. Artjom Barõnkin Peterburi Riiklikust Ülikoolist, Thomas Rettig Dresdeni Tehnikaülikoolist, Valdis Kuzmins Läti Riigikaitse Akadeemiast, kolonel Jacek Lasota ja Michał Przybylak Varssavi Sõjateaduste Ülikoolist, dr. Ivan Fukalov Biškeki ülikoolist ADAM ning dr. Hatšatur Stepanjan Armeenia Riiklikust Kasvatusteaduste Ülikoolist.
Konverentsil kuulutatakse ka välja Hendrik Sepa preemia võitjad parimate 2018. aastal ilmunud sõjaajaloo uurimuste eest.