Uudised

Enamik artikleid käsitlevad pärast I maailmasõja lõppu jätkunud relvakonflikte Ida- ja Lõuna-Euroopas. Väljaande juhatab sisse Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskuse teadusdirektori professor Jörg Echternkampi ülevaateartikkel „sõja lõpp 1918. aastal ja Euroopa uus korraldus: I maailmasõda ja vägivalla jätkumine“. Järgnevad Läti ülikooli professori Ēriks Jēkabsonsi käsitlus 1919. aasta sügisel peetud Daugavpilsi lahingust, kus Poola armee ja Leedu sõjavägi võitlesid eesti ja läti punaste küttide vastu. Leedu ajaloolase Vilma Bukaitė teemaks on Prantsuse sõjaline missioon Leedus (1919–1920), mille tegevuse taustal kirjeldatakse ka Antandi riikide, eeskätt Prantsusmaa suhtumise muutumist Leedu ja uute Ida-Euroopa riikide omariiklusse. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõud Igor Kopõtin vaatleb Punaarmee internatsionaalseid väeosi Vene kodusõjas. Nendes üksustes võitlesid enamasti endised Keskriikide sõjavangid, kes Punaarmeega liitusid mitmesugustel põhjustel alates kommunistlikest veendumustest kuni soovini niiviisi hõlpsamini kodumaale pääseda. Itaalia õhuväe erukolonelleitnant Carlo Cetteo Cipriani kirjutab Itaalia sõjalisest okupatsioonist Dalmaatsias aastatel 1918–1921 ja itaallaste vastasseisust serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriigiga, mida toetasid Antandi riigid. Berliini tehnikaülikooli õpetlane Jan-Philipp Pomplun uurib võrdlevalt nelja 1918. ja 1919. aastal formeeritud saksa vabakorpuse isikkoosseisu ja liikmete hilisemat elukäiku. Kaks neist vabakorpustest võitlesid 1919. aastal Baltikumis, kaks ülejäänut aga osalesid ainult relvakonfliktides Saksamaa piirialadel. Autor näitab kõigi nelja üksuse sõdurite ja ohvitseride saatuse võrdlevas analüüsis, et väide, nagu oleks Baltikumis võidelnud vabakorpuste liikmed läbielatud julmuste tõttu rohkem radikaliseerunud kui ülejäänud ning liitunud arvukamalt natsionaalsotsialistliku partei, SA ja SSiga, ei pea paika.

Serbia sõjaajaloolase Dmitar Tasići artikkel käsitleb pärast I maailmasõda Makedoonias ja Montenegros ning Albaania piiril rahutuste mahasurumiseks Serbia/Jugoslaavia sõjaväe alluvuses rakendatud kohalike seast värvatud paramilitaarseid üksusi. Artikkel annab ülevaate piirkonna pikast paramilitaarsest traditsioonist ning rahvastiku kirevast rahvuslikust ja usulisest koosseisust, aga ka alles kujunemas olnud rahvuslikest identiteetidest. Kiievi Igor Sikorsky nimelise polütehnilise instituudi õppejõud Sergi Tšoli kirjutab Ukraina sõdurite ja ohvitseride lojaalsusest ja selle õõnestamise meetoditest vastase poolt kolmes Vene-Ukraina sõjas 1918., 1919. ja 2014. aastal.

Lisaks sisaldab aastaraamat kirjanik Aarne Rubeni artikli eesti kommunistide sisemistest vastuoludest 1920. aastate alguses ning Leedu Vytautas Suure sõjamuuseumi osakonnajuhataja Lina Kasparaitė-Balaišė käsitluse Leedu sõjaväe väljaõppest Gaižiūnai polügoonil 1930. aastatel. Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Meelis Maripuu uurib Tallinna Patarei vangla tegevust ning eriti vangide kontingenti ja selle muutumist okupatsioonivõimude vahetudes aastatel 1940–1945. Relvaajaloolane Jaak Mäll käsitleb arheoloogilist eksperimenti Otepäält leitud keskaegse varspüssi rekonstruktsiooniga, keskendudes relva taktikalistele ja tehnilistele näitajatele.

Aastaraamatu lõpetab Eesti sõjamuuseumi töötaja Leho Lõhmuse arvustus Jaak Pihlaku, Mati Straussi ja Ain Krillo koostatud monumentaalsele biograafialeksikonile Eesti Vabadusristi kavaleride elulugudega.

Aastaraamat on illustreeritud mitme ajaloolise foto ja kahe spetsiaalselt aastaraamatu jaoks koostatud kaardiga. Väljanne on müügil suuremates raamatukauplustes, Eesti sõjamuuseumis ja Tallinna Ülikooli kirjastuse veebipoes.

Toomas Hiio