2019. aastal möödus sajand Eesti rahvusliku Sõjakooli asutamisest ja eestikeelse sõjandushariduse sünnist. Kuigi Vabadussõjas oli Eesti rahvaväel olemas hädavajalik arv peamiselt Esimese maailmasõja aegse ettevalmistuse ja kogemusega ohvitsere, tunti neist erinevatel juhtimistasemetel siiski suurt puudust.
Seetõttu esitas Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner 31. märtsil 1919 oma kirjas sõjaministrile ettepaneku asutada Sõjakool: “Praegu on kõikides väeosades suur puudus ohvitseridest ja needki, kes on, on suuremalt osalt puudulikult ettevalmistatud. Kõik meie sõjavägi seisab paarikümne enam ehk vähem vilunud ohvitseri peal, kelle read ikka ja ikka harvemaks jäävad. /--/ See puudus nõrgendab meie frondi vastupanemise võimu ja võib ajajooksul, kui ohvitseride arv ikka ja ikka väheneb, ja õigel ajal vastuabinõusid ei leita, katastroofiliseks saada. Et seda ära hoida, on ainsaks abinõuks avada sellekohane kool ja hakata noori mehi, kes keskkooli hariduse on saanud ja frondil sõdides on ülesnäidanud, et nendest sellekohase ettevalmistamise järele head ohvitserid võivad saada, ohvitseri ameti peale ettevalmistama.”
Raamat on jagatud kolmeks osaks, mis sisaldavad tekste nii Eesti kui välisriikide arhiivide ja muuseumite kogudes, aga ka erakogudest. Lisaks leidub üksikuid varem perioodikas avaldatud tekste. Esimene osa koondab meenutusi Vabadussõja-aegse Sõjakooli kasvandikelt. Teise ossa kuuluvad Sõjakooli kadettide ja aspirantide mälestused rahuaja õpingutest ja teenistusest Tondi kasarmutes, õppeväljadel ja mujal, millest on inspireeritud ka teose üldpealkiri. Kolmandas osas on tekstid, mis sisaldavad nii Nõukogude kui Saksa relvaüksustes teeninud Sõjakooli kasvandike kogemusi.
Raamatut saab osta sõjamuuseumi muuseumipoest.
