Kautla memoriaali avamine 22. aprillil 1989. Vasakul Türi koguduse õpetaja ja Järva praost Harald Meri (1917–1990). Harjumaa muuseum, HMK _ F 5554, https://www.muis.ee/museaalview/1958809
Erna grupi / pataljoni operatiivdokumendid: käsud, ettekanded, nimekirjad jne, https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4996.1.208:1
Erna grupi / pataljoni liikmete ja langenute nimekirjad, radiogrammid (10.07.–06.08.1941), https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4996.1.209:1
Helmar Lossmani ERNA-aegne märkmik koos selle vahel olnud kaardiga, https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4996.1.210:1
Helmar Lossmani poolt dokumentide ja kirjelduste põhjal koostatud ERNA ja ERNA II päevik (22.06.–10.10. 1941), https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4996.1.211:1
Seega on ainult hiireklõpsu kaugusel hulk materjali, mille abil Erna lugu uuesti meelde tuletada või sellega esimest korda tuttavaks saada. Ernaga seotud dokumente, mis ei ole nii tuntud, leidub ka Soome, Saksamaa ja Venemaa arhiivides, digitaalselt kättesaadavad on osa neistki. Alljärgnevalt mõnda viimastest tutvustame.
Terminitest. Pikka aega oli eesti keeles vene keele eeskujul sõna „luure“ kasutusel kahe sõjalise tegevusvaldkonna kohta, millel teistes keeltes vahet tehakse – näiteks reconnaissance ja intelligence inglise keeles, Aufklärung ja Nachrichtendienst saksa keeles. 2014. aastal soovitas Eesti sõjandusterminoloogiakomisjon esimeses tähenduses võtta kasutusele uudissõna reke (mis oli toorlaenuna inglise keelest sõjaväelaste seas juba niigi kasutusel), mille kokkulepitud definitsioon NATOs on „tegevus, mille eesmärk on vaatluse või muude avastamismeetodite abil hankida informatsiooni vaenlase või võimaliku vaenlase tegevuse ja ressursside kohta või andmeid määratud maa-ala meteoroloogiliste, hüdrograafiliste või geograafiliste näitajate kohta“ (vt Sõnaveeb: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/reke/1). Enne II maailmasõda eesti keeles kasutatud sõna „maakuulamine“ ei peetud piisavalt täpseks vasteks. Teise maailmasõja kontekstis (ja mõnevõrra lihtsustatult) tegeldi rekkega sõjaväljal maismaal, õhus ja ka merel. Luurati kõrgemal tasemel, et välja selgitada vaenlase kaugemaid kavatsusi, plaane ja väekoondisi ning sõjavägede meelsust ja lahingumoraali. Senistes 1941. aasta ajaloojoonealuses on olnud enamasti juttu sõdivate poolte rekkest. Erna puhul on tegemist luureüksusega, ehkki Erna tegi oma julgeoleku kindlustamiseks igapäevaselt ka reket.
Saksa sõjavägede ülemjuhatuse (Oberkommando der Wehrmacht, OKW) sõjaväeluure oli Amt Abwehr/Ausland, mille ülem oli 1935–1944 admiral Wilhelm Canaris. Konkurents SSi salateenistusega Sicherheitsdienst (SD) viis Canarise tagandamiseni 1944. aasta kevadel ja samal aastal liideti Abwehr SD-ga. Lisaks Wehrmachtile oli maaväe (Heer) kindralstaabil juba keiserliku armee ajast oma luureosakond, Abteilung Fremde Heere, mis jagunes allüksusteks Fremde Heere West ja Fremde Heere Ost. Viimase ülemast Reinhard Gehlenist sai pärast sõja lõppu Saksamaa Liitvabariigi välisluureteenistuse Bundesnachrichtendienst (BND) esimene ülem. Erna kontekstis FHO asjasse ei puutu.
Enne Teist maailmasõda moodutati Abwehri alluvuses kompanii varjunimega Baulehr-Kompanie z.b.V. 800, mis 1940. aastal kasvatati rügemendiks ja sai asukoha järgi Brandenburgis nimeks Lehrregiment Brandenburg z.b.V. 800. 1943. aastal reorganiseeriti see diviisiks, viidi Abwehri alluvusest välja ja muudeti 1944. aasta septembris soomusgrenaderidiviisiks Brandenburg. Algupäraselt oli aga tegemist üksusega, mille liikmed valmistati ette tegevuseks vaenlase tagalas väikeste rühmadena ja kellele anti eriüksuslaste väljaõpe. Brandenburgi rügementi värvati nende keeleoskuse ja kohatundmise tõttu välissakslasi (Volksdeutsche), samuti organiseerisid brandenburglased luureüksusi vallutatavate maade rahvaste liikmetest, nende hulgas ukrainlased, venelased, eestlased jt. Brandenburgi üksuse asutaja oli dr. Theodor von Hippel, kes oli noore mehena I maailmasõjas Saksa Aafrika kolooniates brittide ja lõuna-aafriklaste vastu sõdinud. Brandenburglaste seas oli hulk baltisakslasi. Ühe nendest, Bernt von Stadeni (1919–2014), hilisema Saksamaa Washingtoni suursaadiku ja suure Eesti sõbra mälestused on eesti keelde tõlgitud ning sisaldavad peatüki tema väljaõppest Brandenburgi rügemendis ja hilisemast teenistusest Abwehris. Vt Berndt von Staden, Lõpp ja algus: mälestused 1939–1963 (Tallinn: Olion, 2005), 25–75.
Brandenburgi rügemendi ohvitser ülemleitnant Kurt Reinhardt oli üks Erna rühma väljaõpetajaist Soomes ja hiljem Erna rühma ülem sakslaste silmis. Eestlaste jaoks oli ülem Eesti suurtükiväeohvitser kolonel Henn-Ants Kurg (1898–1943), kes viimase Eesti sõjaväeatašeena Pariisis oli pärast Prantsusmaa alistumist 1940. aastal Saksamaa kaudu Soome läinud.
Kolonel Henn Ants Kurg Kautla mälestusmärgi avamisel 19. juulil 1942.
Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=384657&_xr=610bd7c1cba0f
Soome oli II maailmasõja idarindel Saksamaa liitlane. Soomes tegutses alates 1941. aastast Abwehri allüksus Kriegsorganisation Finnland (KOF), mida juhtis Venemaal Orenburgi kubermangus Troitskis sündinud ja enne I maailmasõda Venemaalt lahkunud mereväeohvitser fregatikapten Alexander Cellarius (1898–1979).
Fregatikapten Alexander Cellarius Kautla mälestusmärgi avamisel kõnet pidamas. 19. juuli 1942. Eesti Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=384653&_xr=610bd7597ed95
Pärast sõja algust moodustati Cellariuse büroo ja Soome sõjaväeluure koostöös Soomes olnud eestlastest vabatahtlik luureüksus Erna. Üks formeerimise juhte oli viimane Eesti sõjaväeatašee Soomes major Aksel Kristian (1900–1985). Ernasse astunud eestlased olid Soome sattunud mitmel moel ja osa neist elas seal alaliselt, kuid Erna tuumikuks olid mehed, kes olid 1939.–1940. aasta talvel salaja Soome läinud, et vabatahtlikuna Talvesõjas võidelda. Siis nad sõtta ei jõudnud, sest see lõppes enne väljaõppe lõppu, ning mõned eesti vabatahtlikud võitlesid 1940. aasta mais koos norralastega Põhja-Norras sakslaste vastu. Nüüd aga said nad eriüksuse väljaõppe – erinevad relvad ja lõhkeained, käsitsivõitlus, langevarjuhüpped, raadiosaatja kasutamine, sissitaktika, diversioonid jm. – ning saadeti alates 1941. aasta juuli esimesest poolest mitme rühmana Eestisse Punaarmee tagalasse. Erna ülesandeks oli välja selgitada Punaarmee üksused Türi-Rakvere-Põltsamaa piirkonnas: diviisid, üksused, nende numbrid ja eriti suurtükivägi, ning purustada Tallinna-Narva raudtee sillad Rakvere ümbruses, sest seal asus 8. armee staap. Seda Erna liikmed ka tegid, edastades oma teateid raadio teel nii Soome kui ka 18. armee peakorterile, kuhu Ernaga sidepidamiseks saadeti allohvitser Schwarze. Erna ümber ning lähikonna soodes ja metsades koondus palju metsavendi. Ühelt poolt pakkusid nad Ernale julgestust ja teavet, teisalt aga tõmbasid endale 8. armee tagalajulgeoleku eest vastutavate julgeolekumeeste ja hävituspataljonide tähelepanu. Metsavendadel oli vähe relvi ja relvade nappus oli ka ernalastel mureks.
Ernalased Soomes väljaõppel. Suvi 1941. Eesti Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=385028&_xr=610bd83fdc837
Alljärgnevad dokumendid – Erna sakslasest ülema ülemleitnant Kurt
Reinhardti aruanne ja Ernat puudutavad katkendid Punaarmee 8. armee tagalakaitseülema
operatiivkokkuvõtetest, mis on tõlgitud vastavalt saksa ja vene keelest – osutavad
ennekõike teabele, mis kummagi poole otsustajatel oli kasutada, või ka teabe
puudumisele. Kuid aruanded sisaldavad hulga üksikasju, millest osa on ehk
ajaloohuvilistele veel teadmatagi. Selgelt tuleb ilmsiks Erna liikmete
ebamäärane staatus: endise Eesti sõjaväe ohvitserid ja sõdurid sakslasest ja
eestlasest ülemate juhimisel Soome vormides ja relvadega.
OKW, Abwehr, Kriegsorganisation Finnland (KOF): operatsioon Erna 1 alates 29. juulist 1941.
28. juuli öösel hüppasin koos 16 mehega (Soome vormides eestlased) grupi Erna 1 juures viis kilomeetrit lõuna pool Vooset langevarjudega alla. Me olime startinud Helsingist.
9. juulil 1941 Soomest tulnud ja paatidel Salmistu juures maabunud grupp Erna 1, mida juhtis Eesti kolonel Kurg, oli jalgsimarsil liikunud soodesse lõuna pool Vooset ja jõudnud 17. juulil Kautlasse. Maabumise ajal 37-meheline grupp oli täienenud tsiviilisikutega ja moodustas alates 18. juulist Voose-Paunküla-Risti-Kautla-Kõrvenurga piirkonna soodes vastupanukolde (Insurgierungsherd), kus minu saabumise ajal oli umbes 700 meest. Nad olid kontaktis samasuguste vastupanukolletega, millest üks asus soos 10 km Kosest edelas ja teine 10 km Ardust lõuna pool olevas soos. Oma raadiojaamaga teavitati Helsingi KOFi korrapäraselt vaenlase olukorrast. KOF andis need sõnumid iga päev edasi armee peakorterile. Sõnumid vahendas 19. juulil koos raadiojaamaga 18. armee luureosakonna (Ic) juurde lähetatud läviisik, Sonderführer Schwarze.
Erna 1 relvastus oli erakordselt napp. Ka KOFi käsutuses oli vähe relvi ja laskemoona, mis langevarjuga lõuna pool Vooset alla heideti.
29. juulil vaatasin ma üle Erna 1 ümbritseva piirkonna julgestuse ja viisin end olukorraga kurssi. Kaks Kautlast pinda sondeerima saadetud kommunistlikku spiooni lasti maha.
30. juulil otsisime 12 tundi relvi, mis kolmes konteineris 28. juulil langevarjudega alla heideti ja metsa kukkusid. Kaks konteinerit leiti üles. Lõuna pool Kautlat hävitati neljameheline vene piilkond.
31. juulil umbes kell 10 teatati, et Leistu-Voose teelt liigub Voose-Kõrvenurga tee suunas haaranguahelik, mille liikmed olid bussi ja kaheksa autoga Koselt kohale toodud. Laager julgestati ja kell 12 oli 15 ernalasel umbes 1,5 km Saelt põhjaloodes Kose-Kõrvenurga teel tulevahetus parajasti ärasõiduks valmistuva autokolonniga. Kolm esimest autot hävitati püssitule ja käsigranaatidega, langes umbes 20 venelast. Langes ka kaks meie meest [lipnik Oleg Marnot ja reamees Jüri Rosin], kaks said haavata ja neli [Erna radiogrammide järgi viis] meest hajusid põhja suunas. Ülejäänud tõmbusid tagasi ja haarang suundus nüüd alale, kus oli laager. Laagris oli umbes 90 meest suure vooriga. Umbes kell kaks jäeti laager maha, väiksemad laskemoona- jm tagavarad maeti lähikonnas maa sisse. Nüüd taanduti läände Paunküla suunas, ületati öösel Paunküla juures Tallinn-Tartu maantee ja 86-meheline grupp varjus kolm kilomeetrit Paunkülast läänes. Rekke andmetel korraldati haaranguid kõikjal 15 km raadiuses Vooselt edelas ja lõunas.
1. augustil saadeti ära veel hulk tsiviilisikuid, sest nad olid takistuseks grupi liikuvusele. Öösel varjuti Marguse ja Tagametsa [Vardja ja Sõmeru vahel] vahelisse metsa. Raadioside Helsingiga katkes, sest radist oli pärast tulevahetust põhja poole taganenud meeste seas, tema asendajal aga ei olnud ei sagedusi ega koodivõtit. Ööl vastu 1. augustit märgati Ojasoo juures suuri hobuvoore põhja poole liikumas.
2. augustil jäädi paigale, tehti reket ja koguti luureteavet. Tehti kindlaks venelaste tagasitõmbumine – üksused liikusid täies korras põhja ja kirdesse. Teatati uuest haarangust 1100 mehega piirkonnas, kust grupp oli lahkunud. Ööl vastu 3. augustit jälgiti Ojasoo juures katkematut motoriseeritud liiklust põhja suunas. Tegu oli suurtüki- ja jalaväeüksustega. Mulle jäi mulje, et venelased taganevad Türi-Paide piirkonnast, et Tapa ja Rakvere suunal kaitse sisse võtta. Minu vaatlusulatuses olnud piirkonnas lõuna pool Koset tuvastasime veel ainult väikeseid üksusi.
3. augustil taastasime raadioühenduse. Teatati saksa rünnakukiilust Vahastu juures umbes 20 kilomeetrit lõuna pool. Otsustasin koos grupiga Erna 1 sakslasteni läbi murda. Ööl vastu 4. augustit liikusime laagriplatsile ühes soos kaks kilomeetrit Ravast loodes, möödudes napilt vene jalaväest. Edelast kostev tugev suurtükituli ja lennuväe aktiivne tegevus lubasid oletada saksa rünnakukiilu lähenemist. Saabusid täpsemad teated vene suurtükiväe positsioonidest, kindlustustöödest vahetus ümbruses ning vene jalaväe paiknemisest Paunküla ja Silmsi vahel. Raadioühendus katkes jälle, sest akud said tühjaks.
5. augustil marssisime üle Rava – Eest-Paunaste – Paunaste – Pala Saarnakõrvele, kust olime kuulnud lahingumüra. Kell 16.00 jõudsime Saarnakõrvele, kus umbes kell viis nägime üht saksa piilkonda. Patrulli liikmed tulistasid minu pihta, sest ilmselt pidasid nad eraldusmärgina käisele pandud oranže linte punasteks käesidemeteks. Gruppi Erna 1 kuulusid sel ajal üks Saksa ohvitser, 10 Eesti ohvitseri ning 55 meest, nende seas kolm Eesti ohvitseri ja 35 meest vormis (Soome ja Eesti). Relvadeks olid 11 püstolkuulipildujat, 11 vintpüssi, 31 püstolit, 35 käsigranaati, 4700 9 mm padrunit ja 6 kg lõhkeainet.
Kell üheksa tegin uue katse Saksa rünnakukiiluga kontakti astuda, kuid see ei õnnestunud. Paigutasin mehed ühte tallu Saarnakõrve lähedal, saatsin rekkerühmad põhja ja läände ning lasin taluõuele heisata haakristilipu.
6. augustil läksin lahingumüra peale Mustlasse [Harju- ja Järvamaa piiril Tartu maantee ääres] ja kohtasin umbes kell kümme 311. jalaväerügemendi eelüksuse ülemat ooberstleitnant Lüneburgi. Kell 10.30 kandsin ette 311. jalaväerügemendi ülemale ja kell 11 raporteerisin 217. jalaväediviisi ülemale.
Ülemleitnant [Kurt] Reinhardt
[Originaal: Bericht, Betr: Unternehmen „Erna 1“ der K.O.F. (Kriegsorganisation Finnland) O.K.W. Abwehr-Abt. ab 29.7.41, BArch RH 26-217/33, 32–34]
[---] Täpsustunud agentuurandmetel on Ravila mõisa – Ardu – Nõmme [tänapäeval Nõmmeri] – Mustla – Kallasaare –[Järva-]Madise – Albu mõisa – Mõnuvere piirkonnas 30–40 km Tapalt edelas [8. armee tagalakaitse staap oli Tapal] koondunud kuni 500-liikmeline bande. Bande koosneb Eesti sõjaväe desertööridest, ümberkaudsete külade kulaklikust elemendist ja jooksu läinud kutsealustest. Bandet juhib endine Eesti armee leitnant, kelle nimi ei ole teada. Bande relvastuses on vintpüssid ja automaatpüstolid. Bande organisatsiooniline struktuur on järgmine: bande on jaotatud kolme gruppi ja igal grupil on oma juht. Iga grupp omakorda jaguneb rühmadeks, mille arv ei ole kindlaks tehtud.
Grupijuhtide staabid asuvad:
Bande juht asub ühes nendest staapidest. Mõnedel andmetel on bande koondunud väiksematest rühmadest, mis on tulnud kirdest. Alates 27. juulist tegeleb bandega selle asukohas operatiivgrupp, mida juhib luurejaoskonna ülem leitnant Porjadin. 30. juuli ööks on plaanitud bande likvideerimine 15. ja 17. hävituspataljoni poolt leitnant Porjadini ja kapten Pasternaki juhtimisel. [---]
8. armee tagalakaitse ülema kt kapten Sedov ja sõjakomissar vanempolitruk Rožkov.
[Allikas: ЦАМО.344.5554.72, 258–260, digiteeritud, vt https://pamyat-naroda.ru.]
[---] Agentuurandmete põhjal on tuvastatud kuni 500-liikmelise bande olemasolu Ravila – Ardu – Nõmme –Mustla – Kellasaare – [Järva-]Madise – Albu – Mõnuvere piirkonnas. Bande likvideerimiseks saatsin välja 4., 7., 10., 15., 17, ja 20. hävituspataljoni. Operatsiooni juhib NKVD Balti ringkonna piirivalvevägede staabi [hävituspataljonide] operatiivgrupi ülem kapten Pasternak. Operatsiooni tulemused kannan ette täiendavalt. [---]
8. armee tagalakaitse ülem alampolkovnik [Leonid] Golovkin.
[Allikas: ЦАМО.344.5554.72, 218–219, digiteeritud, vt https://pamyat-naroda.ru.]
[---] Bande likvideerimiseks Ravila – Ardu – Nõmme –Mustla – Kellasaare – [Järva-]Madise – Albu – Mõnuvere piirkonda välja saadetud hävituspataljonidel nr. 4., 7., 10., 15., 17, ja 20 oli 31. juulil kokkupõrge hästi relvastatud bandega. Bandel oli tapetuid, metsas avastati mõned langevarjud. Bande likvideerimine jätkub, viimane osutab visa vastupanu. [---]
8. armee tagalakaitse ülem alampolkovnik Golovkin.
[Allikas: ЦАМО.344.5554.72, 245–246, digiteeritud, vt https://pamyat-naroda.ru.]
[---] 4., 7., 10., 15., 17. ja 20. hävituspataljoni operatsioon Ravila – Ardu – Nõmme –Mustla – Kellasaare – [Järva-]Madise – Albu – Mõnuvere piirkonnas. Vastase kaotused 30. juulist 1. augustini 1941: tapetud 46 inimest, üks Soome ohvitser, kaks langevarjurit ja üks Soome vanemallohvitser, kes juhtis langevarjureid. Trofeed: üks sõiduauto, üks 20 mm kahur, kuus vene vintpüssi, üks vene padrunile ümber ehitatud väiksekaliibriline vintpüss, 4000 Soome automaadipadrunit, üks Vene tüüpi lennukimootor, bandiitide nimekiri (51 nime). Peale selle võeti kinni 17-aastane poiss, kes viis bandiitide grupile ravimeid. Meie kaotused; viis haavatut, kuus tapetut. Operatsioon jätkub. [---]
8. armee tagalakaitse ülem alampolkovnik Golovkin.
[Allikas: ЦАМО.344.5554.72, 253–254, digiteeritud, vt https://pamyat-naroda.ru.]
Hävituspataljonlaste poolt 1941. a. juulis maha põletatud Kautla talu ahervaremed. Juuli 1942. Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=384897&_xr=610bd8bb71c26
Operatsioon näitas, et kõigi hävituspataljonide võitlejatel puudub täiesti öises metsas tegutsemise oskus, mistõttu suurem osa bandiite pääseb karistamatult põgenema. [---]
8. armee tagalakaitse ülem alampolkovnik Golovkin.
[Allikas: ЦАМО.344.5554.72, 285–286, digiteeritud, vt https://pamyat-naroda.ru.]
