Kokkupõrked Kesk-Eestis ja Saksa vägede koondamine pealetungiks. Lahing Audru juures. Eestis võidelnud sõjavägede suurusest

16. juulil sõnastas Wehrmachti väegrupi Nord peakorter juhtnöörid 1. õhulaevastikule. 18. armee operatsiooniala tähtsaim ülesanne lennuväele oli Venemaalt Põhja-Eestisse kulgeva raudtee ja maantee järjepidev ründamine õhust eriti Narva ja Kingissepa juures. Teiseks rünnakusihiks määrati Rakvere piirkonnas tuvastatud 8. armee peakorter. Lennuvägi pidi heitma meremiine Tallinna sadama ümbrusse ning ründama Tallinna ja Paldiskisse saabuvaid transpordilaevu. XXVI armeekorpuse eelseisva pealetungi alates pidi lennuvägi ründama kõiki sõjaväevedusid raudteel ja merel ning nii Põhja-Eestisse sisenevaid kui ka sealt lahkuvaid vägesid; samuti toetama XXVI armeekorpust Tallinna ja Paldiski ning Lääne-Eesti saarte vallutamise ajal. Kuid 1. õhulaevastiku peaülesanne oli endiselt 4. tankigrupi pealetungi toetamine. 18. juulil vastas 1. õhulaevastik, et rünnaku peasuunal seisab nende vastas umbes 250 hävitajat ja 250 pommitajat, mille taktikaline juhtimine on paranenud ja pilootide kvaliteet hea. Seetõttu sai õhulaevastik meremiinide veeskamiseks saata ainult mõne lennuki.

Väegrupi peakorteris arutati 93. jalaväediviisi rakendamist. 18. armeel oli kavas diviis kiiresti Oudova kaudu üle Narva jõe Eestisse suunata. (Oudova vallutasid 58. jalaväediviis ja 36. motoriseeritud jalaväediviis 17. juuli hommikuks.) 18. armee ülemjuhataja kindralooberst Georg von Küchler ei jaganud maaväe ülemjuhataja kindralfeldmarssal Walther von Brauchitschi arvamust, et 48. ja 125. laskurdiviis võiksid Tartu juures lõunasse läbi murda. 18. armee eelistas eelseisva pealetungi raskuspunkti silmas pidades 93. jalaväediviisi allutamist XXVI armeekorpusele Kesk-Eestis. Kuid 18. armeel polnud transpordivahendeid diviisi kiireks edasitoimetamiseks. Transpordi korraldamine tehti ülesandeks 4. väliraudteejuhatusele (Feldeisenbahndirektion 4) Daugavpilisis. 17. juuli varahommikul oli võimalik üks 93. jalaväediviisi pataljon koos relvade ja varustusega ning võib-olla koos ühe suurtükipatareiga samaks õhtuks Alūksne lähistele Riia-Pihkva maanteele vedada. Alates 18. juulist plaaniti 93. jalaväediviisi veoks viis rongi päevas. 93. jalaväediviisi Eestisse suunamine osutus õigeks otsuseks. 18. juulil teatas XXXVIII armeekorpuse juhatus, et edasiliikumine piki Peipsi idakallast oli takerdunud „kirjeldamatult halbade teeolude“ tõttu ja osa jalaväelasi pandi hoopis teid remontima.

18. armeele allunud I ja XXXVIII armeekorpus allutati 16. ja 18. juulil 4. tankigrupile. Mõneks ajaks jäi väejuhatustest 18. armee alluvusse ainult XXVI armeekorpus. Burdachi lahingugrupp Emajõe rindel viidi 18. armee ülemjuhatuse otsealluvusse.

17. juuli hommikul sõitsid maaväe ülemjuhataja Brauchitsch ja väegrupi Nord ülemjuhataja kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb 18. armee peakorterisse, kus kindralooberst von Küchler esitles oma kaheetapilist pealetungiplaani Põhja-Eestisse. Esimesel etapil pidid 254., 61., 217. jalaväediviis ja osa 291. jalaväediviisist ründama kirde suunas ning Tartu rindelõiku pidi toodama 93. jalaväediviis. Teisel etapil oli 93. jalaväediviisi ülesandeks julgestada Tallinna pealetungi idatiiba ning vajaduse korral pidi selleks ajaks üle Narva jõe Eestisse suunatama ka 58. jalaväediviis. XXVI armeekorpus pidi piirkonnast, kus Tartu-, Järva- ja Virumaa kokku puutusid, võtma suuna loodesse Tallinna peale. 93. jalaväediviisi veoks oli kasutada neli rongi päevas pluss veoautod ja 22. juuliks pidid üks jalaväerügement, kaks suurtükidivisjoni, pioneeripataljon ja tankitõrjepataljon Alūksne lähistele jõudma. Selles tempos oli kõigi lahinguüksuste kohalejõudmine võimalik alles 28. juuliks.

93. jalaväediviisi Emajõele viimine oli Tallinna ründamiseks tähtis, sest I armeekorpus vajas pataljone, mis olid Burdachi lahingugrupi koosseisus, kuid Põhja-Tartumaal ja Emajõe joonel kaitses olnud 48. ja 125. laskurdiviis võinuksid rünnata pealetungivaid XXVI armeekorpuse diviise paremalt tiivalt ja tagalast.

Maaväe, väegrupi Nord ja 18. armee ülemjuhatajad jõudsid ühisnõupidamisel järeldusele, et olukorras, kus väegrupi algul 200 km pikkune rinne on veninud 650 km pikkuseks, ei piisa enam vägesid. Punaarmee visa vastupanu tõttu ei saa enam kõigis suundades ühesuguse jõuga rünnata. Edaspidi peeti mõistlikuks eri rindelõikudes kordamööda peale tungida. Sama probleem oli ka väegrupil Mitte, mis ei suutnud plaanitud tempoga Moskva peale liikuda.

19. juulil teatas 18. armee kindralstaabi ülem, et XXVI armeekorpuse positsioonid Lääne-Eestis on tagasi tõmmatud põhja poole Pärnut. 18. armee vastas seisid 4–6 diviisi ja Pärnu rindelõigus ründas Punaarmee loodest tugevate jõududega (vt allpool Audru lahing). Samal ajal rühmitati vägesid Põhja-Viljandimaal eelseisvaks pealetungiks. 254. jalaväediviisi saabumine kulges plaanipäraselt, kuid 93. jalaväediviisi kohalejõudmine pidi võtma aega 8–10 päeva.

Seega oli Saksa väejuhatus igale pealetungisuunale Eestis – Pärnu, Viljandi ja Tartu piirkonda – andnud juurde ühe diviisi: vastavalt 291., 254. ja 93. jalaväediviisi, seda lisaks seni neid suundi katvatele 217. ja 61. jalaväediviisile ning Tartu suunal kindralmajor Burdachi lahingugrupi asemele. 217. jalaväediviis suunati Lääne-Eestist eelseisva pealetungi raskuspunkti Türi ja Põltsamaa piirkonnas. Pärnu juures ja Emajõe rindel oldi kaitses nõrgemate jõududega.

Punaarmee 8. armee peakorter oli endiselt Virumaal Lasila mõisas Vinni lähedal. Rinde paremal tiival võitles 16. laskurdiviis polkudega Kullamaa, Märjamaa ja Raikküla juures. Kesk-Eestis hoidsid rinnet 10. laskurkorpuse 10. laskurdiviis Viluvere juures Vana-Vändrast põhja pool ja 11. laskurdiviis põhja pool Põltsamaad Oiust Aiduni. Nende taga oli 22. NKVD laskurdiviis Türi ümbruses ja kapten Pasternaki hävituspataljon 10 km põhja pool Põltsamaad. Võrtsjärve, Emajõe ja Peipsi järve vahel olid 11. laskurkorpuse 125. ja 48. laskurdiviis. Teisel pool Narva jõge XXXVIII armeekorpuse vastas seisis 191. laskurdiviis. Rinde tagalas Tallinna ümbruses olid 1. merejalaväebrigaadi üksused, rannakaitses olid ehituspataljonid ja piirivalvesalgad. Saari kaitses 3. üksik laskurbrigaad, üks 16. laskurdiviisi 167. laskurpolgu pataljon oli Hiiumaal.

* * *

15. ja 16. juulil ründas Punaarmee lennuvägi 61. jalaväediviisi üksusi Põhja-Viljandimaal ja Burdachi lahingugruppi Emajõe joonel. 217. jalaväediviis taganes Märjamaa juurest itta ja edelasse, diviisi eelvägi pidas lahingut ida pool Vändrat. Päeval võitles diviis Käru ja Rõusa vahel. Burdachi lahingugrupp tõrjus lääne pool Tartut mõned Emajõe lõunakaldale tehtud vaenlase rekkerünnakud. Virtsu lahingugrupp (mereväe löögipataljon jt üksused), mis julgestas suurtükipatareid, tõrjus vastase rünnaku Kirbla juures. 291. jalaväediviisi Pärnusse sõitmine takerdus hetkeks raudteeõnnetuse tõttu.

17. juulil lõikasid 61. jalaväediviisi üksused Kiigevere juures läbi Põltsamaa-Paide vahelise maantee. 61. jalaväediviisi tugevdati: selle tiiba julgestas 10. raskekuulipildujapataljon ning juurde oli antud hulk suurtükiväge suurtükiväeülema nr. 104 kindralmajor Karl Böttcheri juhtimisel. Viimase suurtükiväe-lahingugruppi kuulus võimas tulejõud: 818. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.), 10 cm kahuritega 633. raskesuurtükiväedivisjon, 15 cm raskete välihaubitsatega 58. suurtükiväerügemendi II divisjon, 15 cm raketiheitjatega (nn Nebelwerfer) 2. raketiheitjadivisjon, 21 cm raskehaubitsatega 637. raskesuurtükiväedivisjon ning ning vaatlus- ja suurtükiväerekkeüksused.

16. juulil oli Balti laevastiku Peipsi flotill taktikaliselt 11. laskurkorpusele allutatud. 16.–17. juulil allutati – kooskõlastatuna Läti Kommunistliku Partei Keskkomiteega – 10. laskurkorpuse 10. laskurdiviisile Läti töölispolk koos ja viimase koosseisu antud Valmiera hävituspataljoniga. Lätlased suunati üle Koeru Paide ja Türi piirkonda. 18. juulil aga anti 963-meheline lätlaste polk 10. laskurdiviisi koosseisu.

Punaarmee 17. juuli operatiivkokkuvõtte järgi vallutas vaenlane Vana-Vändra ja Rõusa ning liikus põhja ja kirdesse. Rõusa kaotati, sest vaenlane murdis läbi 10. laskurdiviisi 62. ja 204. laskurpolgu ühenduskohast. Diviisil polnud 122 mm suurtükimürske, raske- ja kergekuulipildujaid ning miinipildujaid. Saabunud täiendus oli halvasti välja õpetatud, katkiste saabastega ja ilma labidateta. 8. armee juhataja otsustas diviisi paigutada Lelle, Käru ja Jändja joonele ning sellele täienduseks saata Läti partisanipolgu [tegelikult töölispolk]. 10. laskurkorpuse staap viidi üle Vodja mõisa. 11. laskurdiviis oli Järavere-Põltsamaa joonel. Vaenlase pommitajad ründasid Auvere jaama märkimisväärsete purustustega, kuid rongiliiklus ei katkenud.

217. jalaväediviis jätkas pärast Rõusa juures õhku lastud silla tõttu tekkinud takistuse ületamist liikumist ida poole ning vallutas ööl vastu 18. juulit Jändja. 17. juuli õhtuks oli rindejooneks Põltsamaa – ala Türist lõunas – Käru – Lelle – Märjamaa. XXVI armeekorpuse komandopunkt oli Pärstis, Burdachi lahingugrupi oma Reolas. Õhtul lükkas õhuvägi taas tagasi XXVI armeekorpuse palve Pärnu lennuväljale hävitajad paigutada. Ilm oli pilvine ja jahe. Pärnusse koonduv 291. jalaväediviis pelgas, et 217. jalaväediviis tõmbab vasaku tiiva oma julgeoleku huvides liiga kaugele itta, mistõttu suur osa Lääne-Eestist jääb avatuks ja 10. laskurkorpusel avaneb võimalus rünnata üle Pärnu 18. armee tagalasse. Vaenlane survestas Lihulat ja Virtsut ning tugevneva surve korral otsustas 291. jalaväediviis oma üksused Lihula ja Virtsu suunalt tagasi tõmmata.

17. juuli õhtul teatas 18. armee väegrupi peakorterisse, et Virtsus asunud 15 cm raskekahuripatarei pidi positsiooni loovutama, sest patarei julgestuse murdis läbi vähemalt polgusuurune vaenlase üksus. Patarei ei saanud oma ülesannet täita, sest niipea, kui Suures väinas lähenes mõni Balti laevastiku alus, tõusis õhku suurtükiväetule juhtimise lennuk ja Muhu saarelt avati suurtükituli, mis Saksa patarei maha surus. Kahuripatarei ja seda julgestavad mereväeüksused taganesid Mihkli poolt peale tungiva vaenlase survel Pärnusse. Järgmisel päeval kanti 291. jalaväediviisi lahingupäevikusse, et patareid julgestanud mereväelased – löögipataljon ning Bigleri ja Schmidti üksused – ei ole kaotuste, lahinguväsimuse ja puuduliku (jalaväe)väljaõppe tõttu enam lahingukõlblikud. Kahuripatarei äratoomine Virtsust sujus plaanipäraselt. 19. juulil paigutati mereväelased julgestuspositsioonile 8 km kaugusel Pärnust maantee ja mere vahel. Kuid samal õhtul tõmmati mereväe löögipataljon tagalasse Häädemeestele. Mereväejuhataja D staabiülema kapten Engelhardi teatel kavatseti üksus ümber formeerida.

Punaarmee 16. laskurdiviisi 18. juuli operatiivkokkuvõtete järgi vallutas Virtsu Balti laevastiku merejalavägi ning kindlustus seal. Pärast 19. juuli Audru lahingut võttis Virtsu positsiooni üle 8. piirivalvesalk.

18. juuli päeval vallutas 217. jalaväediviis Särevere ja jõudis õhtul Türi lõunaservale. Balti laevastiku lennukid ründasid korduvalt eriti 217. jalaväediviisi üksusi ja Pärnu jõe sildu. Punaarmee 8. armee operatiivkokkuvõtte järgi pommitasid Balti laevastiku õhujõud samal päeval vaenlase kolonni Rõusa-Türi teel.

Burdachi lahingugrupp plaanis 18. juulil saata ühe löögirühma ida pool Tartut Emajõe põhjakaldale, kuid et samal ajal tungis umbes 500–600 meest lääne pool Tartut Ulila ja Puhja juures jõe lõunakaldale ja ründas Ulila elektrijaama, jäeti see plaan katki. Vaenlane löödi Ulila juurest tagasi. Vasturünnaku põhijõud oli 11. jalaväediviisi rekkepataljon ooberstleitnant Hans Källneri (1898–1945) juhtimisel. Burdachi lahingugrupi staap teatas, et vaenlase patareide arv Emajõe põhjakaldal ei ole ikka veel teada ning et Punaarmee on tihendanud oma üksusi jõe põhjakaldal, mistõttu rekkerühmade saatmine ei ole õnnestunud. 18. juulil oli üks Punaarmee kätte vangilangenud eestlane rääkinud, et sakslased viivad oma üksused Emajõelt teistesse rindelõikudesse ja nende asemel võtab rinde üle 32. eesti vabatahtlik rügement [mis ei vastanud tõele].

Emajõe rinde hoidmisel tegutsesid koos Burdachi lahingugrupiga eesti metsavendade ja omakaitselaste üksused.

19. juulil valmistas 61. jalaväediviis väiksemate rünnakutega Põltsamaa ümbruses ette lähtepositsiooni pealetungiks. 217. jalaväediviis haaras Türil kindlustunud vaenlast ida poolt, kuid lõuna paiku takerdus pealetung visa vastupanu tõttu. Punaarmee 8. armee operatiivkokkuvõtte järgi läks 19. juuli hommikul armee parem tiib vasturünnakule eesmärgiga jõuda välja Navesti jõeni. 16. laskurdiviisi üks polk ründas Vana-Vändra ja Kaansoo suunas. 22. NKVD laskurdiviis tungis Särevere ja Mäekülani. 320. laskurpolk vallutas Järavere ja Kiigevere, 163. laskurpolk jõudis Annani, olles edasi liikunud poolteist kilomeetrit. Võimaliku meredessandi tõrjumiseks saadeti Tapalt Rakverre soomusrong.

Samal päeval saadeti lõplikult laiali Ullerspergeri lahingugrupp. Sellele viimati allunud rekkeüksused, 402. ja 403. jalgrattapataljon, anti tugevduseks vastavalt 61. ja 217. jalaväediviisile. Ooberst Ullersperger naasis XXVI armeekorpuse kõigi pioneeri- ja ehitusüksuste üldjuhiks. Temale allutatud 662. pioneeripataljon pidi ette valmistama silla ehitamise üle Emajõe Jõesuus Võrtsjärve ääres, sest otsetee Tartu ja Viljandi vahel oli hädavajalik. Metsavennad ja omakaitselased olid Jõesuu ümbruskonna metsades mitu päeva võidelnud Punaarmee regulaarüksuste vastu. 17. juulil teatati sellest Punaarmee operatiivkokkuvõtetes: 125. laskurdiviisi üksus pidas bandiitidega Jõesuu juures lahingu ning jätkas seejärel metsade kammimist.

XXVI armeekorpuse staapi külastas 18. armee ülemjuhataja. Pealetungi alguse tärminiks määrati 22. juuli. Rünnaku põhiraskust pidi kandma 61. jalaväediviis ja XXVI armeekorpuse suurtükivägi. „Korpuse ees jätkasid tugevasti segi paisatud vaenlase jõud oma kohalikke rünnakuid, mis olid osaliselt täiendatud lühiajalise väljaõppega meestega, osaliselt aga vaheldumisi terroristide gruppidega [s.o hävituspataljonidega], mis tagasi löödi,“ kirjutati 19. juuli pärastlõunal korpuse sõjapäevikusse.

291. jalaväediviis hoidis kaitseliini põhja pool Pärnut ning suunas tugevdatud 506. jalaväerügemendi Vana-Vändra piirkonda ja sealt läände, et vähendada 217. jalaväediviisi koormust. 254. jalaväediviis jätkas koondumist Viljandi ümbruses.

20. juulil tõrjusid XXVI armeekorpuse diviisid vaenlase rünnakuid eriti rinde paremal tiival. 217. jalaväediviis ei suutnud jätkuvalt murda Türi kaitset. Korpuse tegevuspiirkonnas oli 22 õhurünnakut, sealjuures heideti 500 kg pomme Viljandi raudteejaamale. Korpuse õhureket takistasid Nõukogude hävitajad. Ka 291. jalaväediviis pidi oma paremal tiival tõrjuma vaenlase rünnakuid ja kaotas mõneks ajaks Viluvere raudteejaama.

21. juuli hommikul viidi XXVI armeekorpuse peakorter Pärstist Lõhaverre.

21. juulil tegi Nõukogude 8. piirivalvesalk lahingureket suunal Lihula-Rindali-Pärnu, 18. hävituspataljon suunal Märjamaa-Pärnu-Jaagupi-Pärnu ning üks 16. laskurdiviisi 249. laskurpolgu pataljon marsruudil Rapla-Kärgu-Mõisaküla-Kiisa-Tori-Pärnu. Samal päeval oli 22. NKVD laskurdiviisi 5. laskurpolgus ja 83. raudteepolgus kummaski ainult 500 meest. 10. laskurkorpuse ülem sai korralduse diviis välja vahetada ja täiendamisele saata.

Audru lahingust on palju kirjutatud. Ühel poolel olid hävituspataljonid ja teisel poolel Pärnu omakaitselased. Nõukogude ja Saksa regulaarüksuste osavõtt on nende varju jäänud. Lahingus langes Pärnu Omakaitse juht kolonel Viktor Koern. Samas lahingus sai surma ka hävituspataljonide operatiivgrupi ülem alampolkovnik Grigori Okojev.

291. jalaväediviisi sõjapäevikus on 505. jalaväerügemendi ülema Carl Lohmeyeri (1893–1942, ülendati postuumselt kindralmajoriks) kokkuvõte. 19. juuli, kell 11.05: „Mereväe löögipataljoni [vt eespool] väljavahetamisel liikusin rügemendi jalgrattarühmaga Audru poole, kui Audrusse sisenesid kaks autobussi ja umbes 10 veoautot, mis kohe tule alla võeti. Vaenlane hargnes ühel viljapõllul. Neli sõidukit tulistati puruks, ülejäänud pöörasid ringi. Viljapõllule hargnenud laskurid piirati ümber ja 50–60 meest jäi langenuna maha. Tegu oli ühe Tallinnast tulnud hästirelvastatud sabotaažipataljoni [s.o hävituspataljoni] liikmetega, enamasti kommunistliku noorsoo-organisatsiooni liikmed.“ Punaarmee operatiivkokkuvõtte järgi jälitas 8. piirivalvesalk piirivalvevägede staabi käsul koos 4. ja 7. hävituspataljoniga vaenlast Pärnu suunas. Audru juures sattusid nad püssi- ja kuulipildujatule alla ning kui vastane tõi lahinguväljale tankid [mida sakslastel ei olnud], taganeti oma suurtükiväe puudusel Lihula piirkonda. Hävituspataljonid kaotasid kuni 50% isikkoosseisust ja taganesid korratult. 8. piirivalvesalk taandus Lihula ja Virtsu suunas.

20. juulil kanti 291. jalaväediviisi sõjapäevikusse, et eelmisel päeval Audrus langenud Läti (sic!) kolonel maetakse 20. juuli õhtul. Matusest võtsid osa diviisiülem ja diviisi aukompanii. Järgnevailgi päevil kajastas 291. diviisi sõjapäevik tunnustavalt omakaitselaste tegevust.

* * *

NSV Liidu kõrgem juhtkond karmistas suhtumist taganemisse, argusesse ja kaotusmeeleoludesse. 16. juulil saadeti kõigisse üksustesse ettelugemiseks Stalini allkirjaga Riikliku Kaitsekomitee määrus, milles muu hulgas öeldi: „Kuid [---] Riiklikul kaitsekomiteel tuleb nentida, et üksikud komandörid ja reavõitlejad näitavad üles ebakindlust, paniköörlust, häbiväärset argust, heidavad käest relva ja, unustades oma kohustuse kodumaa ees, rikuvad rängalt vannet ja muutuvad oinakarjaks, mis põgeneb paanikas ülbeks muutunud vaenlase eest.“ Määruses teatati kaheksa kõrgema ohvitseri, nende hulgas Läänerinde juhataja Dmitri Pavlovi, rinde staabiülema ja sideülema, samuti 4. armee juhataja ning mitme korpuse- ja diviisiülema tagandamisest ja sõjatribunali alla andmisest.

Sõjatribunali alla anti ka 8. armee sõdureid ja ohvitsere. 20. juulil käskis 8. armee juhataja kõigis üksustes ette lugeda sõjatribunali otsused: arguse ja lahinguväljalt põgenemise eest mõisteti surma ja lasti maha kolm 16. laskurdiviisi sõdurit. Üks 11. laskurdiviisi sõdur hukati enesevigastamise eest, 48. laskurdiviisi punaarmeelane aga invaliididekodu naisarsti vägistamise ja temalt kuldkäekella röövimise eest. Tegu oli näidishukkamistega, mille eesmärk oli hirmutamine. Nii Punaarmee kui ka Saksa poolel jäid paljud sõjakuriteod karistuseta. Sõdureid ei jätkunud niigi ning polnud mõistlik iga taganejat tribunali alla anda. Enamasti saadeti nad eesliinile „oma süüd lunastama“.

17. juulil langes 61. jalaväediviisis üks rühmaülem ja 25 alamväelast; 91 sõdurit ja allohvitseri sai haavata. Teiste diviiside kaotused olid väiksemad, 217. diviis kaotas langenuna kaks, haavatuna seitse ja teadmata kadununa kaks alamväelast. Ullerspergeri lahingugrupist sai haavata 15 ja surma üks mees.

18. juulil kaotas 61. jalaväediviis kaks meest haavatuna. 217. jalaväediviisil oli 49 haavatut, 21 langenut, üks teadmata kadunu. 291. jalaväediviisis sai kaheksa meest haavata ja üks surma.

19. juuli lahingutes kaotas 61. jalaväediviis viis ohvitseri haavatu ja ühe langenuna; haavata sai 70 alamväelast ja langes 24. 217. jalaväediviis kaotas kaks ohvitseri haavatu ja ühe langenuna, sõdureid ja allohvitsere sai haavata 58 ja surma 18. 254. jalaväediviisis sai surma üks ohvitser ja kaks alamväelast. Audru lahingus sai 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügemendist haavata neli ohvitseri ja 33 alamväelast ning langes viis meest. Kõik langenud ohvitserid olid rühmaülemad.

20. juuli kaotuste aruande järgi oli 61. jalaväediviisis haavatud neli ohvitseri ja 44 alamväelast, langes kuus alamväelast. 217. jalaväediviisist sai haavata kaks ohvitseri ja 58 alamväelast, surma sai 49 alamväelast ja teadmata kadunuks jäi 17. 291. jalaväediviis kaotas 29 meest haavatu ja üheksa langenuna, 24 meest haavatu ja üheksa langenuna kaotas ka Pärnu lahinggrupp (s.o 291. jalaväediviisi 506. jalaväerügement).

Burdachi lahingugrupi kaotused Tartu rindelõigus olid väiksemad: 17. juulil 10 meest haavatu ja kolm langenuna, 18. juulil seitse haavatut, 19. juulil viis langenut ja 13 haavatut, 20. juulil üks langenu ja neli haavatut.

Ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Sõjaajalooharrastajad armastavad täpseid arve, kuid meeste hulk ei ole ainus tegur, mis määrab võidu või kaotuse. Sama tähtis on väljaõppetase, relvastus, lahingumoraal ja paljud muud asjad. Lõpuks pole kasu ka suurtükist, kui sellel puudub laskemoon. Kõik sõjaväed koostavad perioodilisi kokkuvõtteid sõdurite ja ohvitseride, aga ka relvade arvu kohta, samuti anti aru laskemoonast, toiduainetest, veovahenditest, hobustest jm. Selliseid aruandeid ja kokkuvõtteid on säilinud ka Eesti lahingute ajast. Ehkki need on ühelise täpsusega, ei suudetud muutuvas olukorras ja nii suure hulga inimeste puhul täpse ajahetke arvu mõistagi fikseerida. Alati pole märgitud, kas loendati kogu isikkoosseisu või ainult lahingukoosseisu.

Punaarmee 8. armees oli kolme eri aruande järgi 20. juuli 1941. aasta seisuga:
Armee peakorteris ja sellele otse alluvates üksustes 2169
  10. laskurkorpuse korpuseüksustes          2625
    10. laskurdiviisis             7493 (teistel andmetel 4798)
    11. laskurdiviisis             9333 (teistel andmetel 5442)
  11. laskurkorpuse korpuseüksustes      3115 (teistel andmetel 2799)
    48. laskurdiviisis             7821 (teistel andmetel 3256)
    125. laskurdiviis             9132 (teistel andmetel 3154)
  16. laskurdiviisis              12 298 (teistel andmetel 12 634)
    diviisile allutatud üksustes          1609
    Kolmes marsipataljonis (täiendus)     3064
    Mereväelaste pataljonis          762
    Kahes suurtükipatareis           164
  22. NKVD laskurdiviisis              449 (teistel andmetel 2497)

Seega üle 50 000 mehe. 10. ja 11. laskurkorpuse diviisid ning 22. NKVD laskurdiviis olid kandnud tõsiseid kaotusi. Nimetatud üksustel kokku oli 355 raskekuulipildujat, 112 tankitõrjekahurit, 252 miinipildujat, 230 kerget ja rasket suurtükki, 19 soomusautot, seitse BT-tanki ja 27 õhutõrjekahurit. Lisaks neile väekoondistele võitlesid Eesti lahingutes Balti laevastiku üksused ja laevastikule allutatud 3. üksik laskurbrigaad Saare- ja Hiiumaal, NKVD piirivalvesalgad ja hävituspataljonid, mille sõdurite arvu need aruanded ei kajasta.

Saksa diviiside isikkoosseisu suurus sõltus diviisi formeerimise lainest. Eestis võidelnud 61. jalaväediviis oli 2. laine diviis (15 273 meest). 217. diviis oli 3. laine diviis (17 901 meest). Juulis Eestisse jõudnud 291., 254. ja 93. jalaväediviis olid vastavalt 8., 4. ja 5. laine diviisid, mille ettenähtud isikkoosseis kõikus 15–17 000 mehe vahel. Lained erinesid sõdurite ja ohvitseride väljaõppe poolest. Kui 2. laine 61. jalaväediviisis oli sõdurite ja ohvitseride absoluutne enamus lõpetatud väljaõppega reservistid, siis hilisemates lainetes oli üha suurem osa maakaitseväelastel (Landwehr), kes olid kas vanemate aastakäikude mehed, kelle baasväljaõpe oli jäänud I maailmasõja või varasemassegi aega, või siis mehed, kelle väeteenistusiga oli kätte jõudnud enne 1930. aastate keskpaika, kui Saksamaa järgis Versailles’ rahulepinguga talle seatud piiranguid ja suur osa meestest sõjaväes ei teeninud. 93. jalaväediviisis oli enamik mehi seitsmenädalase kiirväljaõppega ning selle laine diviisidel oli annekteeritud Tšehhimaa sõjaväe relvastus ja varustus.

Eestisse saadetud Saksa diviisid olid 1941. aasta juuli keskpaigaks kandnud märkimisväärseid kaotusi. 61. jalaväediviisis oli 15. juulil koosseisunimekirja järgi puudu 72 ohvitseri, 560 allohvitseri, 2005 sõdurit ja 250 hobust. Ohvitseridest oli alates sõja algusest langenud 21 meest ja haavatud 34, alamväelastest vastavalt 472 ja 1267. Ülejäänud puuduolijad olid haigestunud või muudel põhjustel välja langenud; 117 alamväelast oli teadmata kadunud.
Võib hinnata, et esialgu oli sakslastel Eestis vähemalt kaks korda vähem elavjõudu kui Punaarmeel. Oodatust tugevamat vastupanu kohates võtsid diviisiülemad meelsasti vastu eesti vabatahtlikud, kes koos sakslastega võidelda tahtsid, vaatamata kõrgema sõjalis-poliitilise juhtkonna sel ajal veel negatiivsele suhtumisele kohalikest moodustatud üksuste (einheimische Verbände) rakendamisse.

Nii suur hulk sõjaväelasi vajas toitmist ja riietamist ning sügise lähenedes ka peavarju. Lisaks meestele tuli toita hobuseid, keda oli väga palju. Ühel Saksa jalaväediviisil oli sõltuvalt formeerimise lainest ja motoriseerituse tasemest 4000–6000 hobust. Pidev vajadus varustuse ja laskemoona juurdevooluks põhjendab Saksa väejuhatuse tähelepanu mereliikluse turvalisusele Liivi lahel ning Nõukogude väejuhatuse taotlust seda iga hinna eest häirida.