Lääne-Eesti saarte vallutamine 1941. aastal

Plaanid ja üksused

Lääne-Eesti saarte vallutamine sulges Balti laevastikule väljapääsu Soome lahest Läänemerre. Saaremaa vallutamine neutraliseeris sealsed rannakaitsepatareid ja tagas Saksa laevadele ohutu meretee Irbe väina kaudu Liivi lahte, Riiga ja Pärnusse. Riia sadamaid ja Riiast itta suunduvat raudteed vajas väegrupp Nord hädasti oma väekoondiste ja üksuste varustamiseks.

Operatsioone saartel mõjutas Esimese maailmasõja kogemus. Sakslased olid 1917. aasta oktoobris teinud dessandi Saaremaa Tagalahte (operatsioon Albion). Selles osales kaks lahingulaevade ja kaks kergeristlejate eskaadrit – sh kümme 12-tolliste suurtükkide ja rohkem kui 1000-mehelise meeskonnaga dreadnought’i –, neli ja pool flotilli torpeedopaate ning palju muid laevu. Saksa ekspeditsiooniväeks oli 42. jalaväediviis koos 2. jalgrattabrigaadi ja väiksematest üksustega. Vene üksused Saaremaal, Hiiumaal ja Muhumaal löödi kiiresti puruks. Tugevat vastupanu nad ei osutanud, sest sõjaväsimus ja revolutsioon olid hävitanud nende võitlusvaimu. 1918. aasta veebruaris, pärast Brest-Litovski rahuläbirääkimiste katkemist Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel, tungisid sakslased saartelt Mandri-Eestisse.

Operatsioon Albion oli olnud ühendoperatsioon. Maaväge toetas merevägi ning maaväe õhuväeüksused lennukite ja tsepeliinidega. Sõdadevahelisel ajal uurisid sõjanduseksperdid Tagalahe dessanti hoolega. Punaarmee sõjalised planeerijad eeldasid – nägemata ette Saksa maaväe efektiivsust 1941. aastal ning Leedu, Läti ja Lõuna-Eesti vallutamist mõne nädalaga –, et sakslased üritavad taas kord saartel dessanti maandada. Balti laevastiku Läänemere piirkonna rannakaitse suurtükiväeülem kapten, hiljem major Venjamin Harlamov (s. 1912) kirjutas mälestustes: „[1940. aastal] suurtükipositsioonide asukohti paika pannes juhindusime kõrgemalt tulnud juhtnööridest olla valmis merelt tuleva vaenlase tõrjumiseks ja uskusime ka ise, et nii see saab olema.“

Nõukogude arhiivimaterjale lahingute kohta saartel Eesti uurija käeulatuses palju ei ole, sest saarte kaitse allus Balti laevastikule, mereväe arhiividokumente on aga veebis kättesaadavaks tehtud vähe. Abi on Venemaa ajaloolaste ja ajaloohuviliste raamatutest, mida selgi sajandil on ilmunud mitu. Sergei Buldõgin oma raamatus „Моонзунд 1941: „Русский солдат сражается упорно и храбро““ (Moskva: „ЯУЗА“, „ЭКСМО“, 2013) on uurinud nii Venemaa kaitseministeeriumi keskarhiivi filiaalis Mereväe keskarhiivis (Центральный военно-морской архив, ЦВМА) säilitatavaid toimikuid kui ka kasutanud USA Rahvusarhiivis (NARA) säilitatavaid Wehrmachti ja Kriegsmarine dokumente. Märkimist väärib M. L. Kondratova ja V. N. Lukini koostatud mälestuste kogumik „Третья отдельная стрелковая ... забытая : сборник воспоминаний участников обороны Моонзундского архипелага в сентябре-октябре 1941 года“ (Peterburi: Нестор-История, 2010), kuhu on kogutud Lääne-Eesti saari kaitsnud Punaarmee 3. üksiku laskurbrigaadi sõdurite ja ohvitseride mälestusi. Mälestusi avaldati juba 1960. ja 1970. aastatel: 1971. a. ilmus teine täiendatud ja parandatud trükk raamatust „Таллин в огне: сборник статей ветеранов войны и воспоминаний участников героической обороны Таллина и Моонзундского архипелага 7 июля – 2 декабря 1941 года“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1971), mille koostamist juhtis Balti laevastiku rannakaitsesuurtükiväe ohvitser, erukindralmajor Terenti Zubov (1902–1985). Tema oli olnud 1944. aastal Saaremaa rannakaitse komandant. Saksa Liiduarhiivi sõjaarhiivi dokumente on kasutanud ka Eesti uurijad ja siinkirjutaja. Neid täiendab 151. jalaväerügemendi ülema Walther Melzeri (1894–1961; 1941. aastal ooberst, sõja lõpuks jalaväekindral) osaliselt isiklikul kogemusel põhinev sõjajärgne uurimus „Kampf um die Baltischen Inseln 1917-1941-1944: eine Studie zur triphibischen Kampfführung“ (Neckargemünd, 1960).

Teise maailmasõja ajal kasutati saksa ja vene keeles mõistet Moonsund (otsetõlkes Muhu väin), mis hõlmas Lääne-Eesti saared ning nendevahelised ja neid mandrist eraldavad väinad. Niisiis sisaldab mõiste Moonsund ka saari. Eesti maateaduses on Muhu väin veeala mandri ning Saaremaa ja Hiiumaa vahel. Selle lõunapiir on Saaremaa kagutipu (Kübassaare) joon ning põhjapiir Hiiumaa Tahkuna poolsaare ja Osmussaare joon. Muhu väina osad on Väinameri koos Matsalu lahega, Hari ja Voosi kurk ning Suur ja Väike väin. Mõnikord kasutatakse nimetust Muhu väin veel kitsamalt ainult Suure ja Väikese väina kohta.

Balti laevastik ja Lääne-Eesti saared 1939–1941

Balti laevastik oli Nõukogude sõjalaevastiku tugevaim laevastik. Sellele allus suur lennuvägi ning hulk rannakaitsepatareisid ja teisi rajatisi Leningradi ja Kroonlinna piirkonnas. Pärast Balti riikidele baasidelepingute peale sundimist 1939. aasta sügisel laiendati laevastiku vastutusala kaugele läände ja edelasse kuni Ida-Preisimaa põhjapiirini Memeli (Klaipėda) ja Liepāja vahel. Mandri-Eesti rannikule, Lääne-Eesti saartele ja Läti rannikule hakati ehitama sadamarajatisi ja rannakaitsepositsioone.
Koos Balti riikide lõpliku okupeerimisega 1940. aasta suvel toodi laevastiku peabaas Tallinna. 1941. aastaks olid Balti laevastiku mereväebaasid Tallinnas, Paldiskis, Rohukülas, Riias, Daugavgrīvas ja Liepājas. Soome Talvesõja järel oli Soome sunnitud NSV Liidule rentima Hanko poolsaare, kuhu alates 1940. aasta märtsi lõpust rajati veel üks Balti laevastiku baas.

Balti laevastiku staabid

Aastatel 1939–1941 muudeti Balti laevastiku juhtimisstruktuuri pidevalt. 1939. aasta novembris allutati kõik baasilepingute alusel Eesti ja Läti sadamates baseeruvad merejõud Nõukogude mereväe peastaabi ülema asetäitjale 1. järgu kaptenile (1940. aasta juunist kontradmiral) Vladimir Alafuzovile (1901–1966), kes suunati ajutiselt Balti laevastiku juhataja asetäitjaks. 31. jaanuaril 1940 moodustati Balti (Läänemere) mereväebaas. Selle ülemaks määrati Alafuzovi välistaabi ülem 1. järgu kapten Stepan Kutšerov (1902–1973). Alafuzov naasis oma ametikohale peastaabis. Balti mereväebaasi koosseisu kuulusid Tallinna ja Paldiski baas ning mereväebaasi rannakaitse komandandi valitsus. Rannakaitse komandant oli alates 1939. aasta oktoobrist brigaadikomandör (1940. aasta juunist rannakaitse kindralmajor) Sergei Kabanov (1901–1973).
Leedu, Läti ja Eesti okupeerimise järel paigutati Balti laevastiku peabaas 1940. aasta juuli alguses Kroonlinnast Tallinna ja Tallinn arvati Balti mereväebaasi koosseisust välja.
1940. aasta augustis edutati kontradmiraliks ülendatud Kutšerov Põhjalaevastiku staabiülemaks. Septembris saadeti Balti mereväebaas laiali. Selle asemel moodustati kaks rannakaitsepiirkonda: peabaasi rannakaitsepiirkond staabiga Paldiskis, mille komandant oli polkovnik Ivan Kustov (1899–1969), ja Balti rannakaitsepiirkond (BOBR, Береговая оборона Балтийского района). Viimase komandant oli kindralmajor Kabanov staabiga Kuressaares ja see koosnes kahest sektorist. Põhjasektorisse kuulusid Osmussaarele ja Hiiumaale ehitatavad patareid, lõunasektorisse Saaremaa rannakaitsepatareid.

Kindralmajor Kabanov suunati 1940. aasta detsembris kindralstaabi akadeemiasse ja tema kohuseid täitis mõnda aega BOBR-i suurtükiväeülem kapten Venjamin Harlamov. 1941. aasta juunis määrati BOBR-i komandandiks rannakaitse kindralmajor (alates septembrist kindralleitnant) Aleksei Jelissejev.

Aleksei Jelissejev (1887–1942) alustas mereväeteenistust 1908. aastal keiserlikus Balti laevastikus. Oli allohvitser, ülendati 1916. aastal mitšmaniks. Esimese maailmasõja alguses teenis ta liinilaeval „Slava“, mis sai 17. oktoobril 1917 lahingus Saksa lahingulaevaga "König" raskeid vigastusi. Laeva tunginud vee tõttu istus ta liiga sügaval, et madalast Suurest väinast läbi pääseda, ja uputati sinnasamasse, et tõkestada läbipääs Saksa laevadele. Selleks ajaks oli Jelissejev juba ammu rannakaitsesse määratud: ta teenis 75 mm patareis Kesselaiul ja 152 mm patareis Virtsus. 1916. aasta maist oli ta Virtsu 75 mm õhutõrjepatarei ülem. Läks erru, kui sakslased 1917. aasta oktoobris Saaremaa vallutasid. 1918. aastal astus kommunistliku partei liikmeks. Juba 1911. aastal oli ta olnud neli kuud vangis keelatud kirjanduse levitamise eest Paldiskis. Vene kodusõjas teenis Volga, Kaspia ja Kama flotillides ning 1920. aastatel Balti ja Musta mere laevastikus. 1927 lõpetas mereväeakadeemia juhtivkoosseisu kursused ning määrati Balti mere rannakaitse ülemaks ja Kroonlinna kindluse komandandiks. 1932–1937 oli Kaug-Ida rannakaitse ülem. Suure terrori ajal ta tagandati ja 1938. a. aprillis vangistati. 1939. a. oktoobris vabastati merelaevastiku rahvakomissari Nikolai Kuznetsovi soovitusel ja nimetati Balti laevastiku kindlustatud põhjarajooni ülemaks. 1940. aasta kevadest oli ta Hanko mereväebaasi rannakaitsesektori ülem. 20. oktoobril 1941 evakueeriti Jelissejev Hiiumaalt erilennuga Kroonlinna ning määrati Balti laevastiku juhataja abiks ja Kroonlinna mereväebaasi komandandiks. 1942. aasta aprillis määrati meresuurtükiväe teadusliku katsepolügooni ülema ametikohale, kuid detsembris tagandati. Oli depressioonis ja laskis end maha.

Suurde väina uputatud soomuslaeva Slava lammutamine 1930. aastatel. Aleksander Peäske perekonnaalbum, Eesti Meremuuseum SA, MMF1081/87

BOBR-i staabiülem oli alampolkovnik Aleksei Ohtinski, kes langes 14. septembril 1941. BOBR-i ülema asetäitja poliitalal oli brigaadikomissar (hiljem diviisikomissar) Gavriil Zaitsev (1905–1975) ning poliitosakonna ülem mordvalasest polgukomissar (hiljem kontradmiral) Lavrenti Kopnov (1904–2000).
Saksa-Nõukogude sõja eelõhtul, 21. juunil 1941 formeeriti Balti mereväebaas uuesti. Sellele allutati Liepāja ja Riia mereväebaasid ning ülemaks määrati kontradmiral Pavel Trainin (1895–1956). Asukohta Riias peeti soodsaks, sest mereteid Daugava suudmest Soome lahte läbi Liivi lahe, Suure väina ja Väinamere kaitsesid Lääne-Eesti saared. Kuid oli ka mitu miinust: talvel külmus veeala kinni ja väinad olid suurte laevade jaoks liiga madalad.
Balti mereväebaasile allutati ka BOBR, ta kandis mõnda aega nime Riia lahe rannakaitse (Береговая оборона Рижского залива, БОРЗ) ja jaotati sektoriteks. Saaremaa sektor allus vahetult BOBR-i komandandile. Sektori koosseisus formeeriti 206. rannakaitsesuurtükiväe divisjon, millele allusid 317., 24. ja 25. rannakaitsepatarei. Üksikpatareidena allusid sektori juhatusele 43. patarei Saaremaal Kübassaares ja 44. patarei Hiiumaal Tohvris (vt patareide kohta allpool lähemalt). Varem Liepāja baasi Ventspilsi sektorile allunud Sõrve 315. rannakaitsepatarei reorganiseeriti koos Kuramaa rannikul paiknenud patareidega Irbe sektoriks ja allutati 207. rannakaitsesuurtükiväe divisjonile. Ülejäänud Hiiumaa patareid ja Osmussaare divisjon allutati peabaasi rannakaitsepiirkonna eesliinisektorina peabaasi rannakaitsepiirkonna komandandile Paldiskis. Seda nimetati põhjasektoriks (Северный укрепленный сектор, SUS); SUS-i ülem oli polkovnik Aleksandr Silvestrovitš Konstantinov.
Hanko mereväebaasi komandandiks määrati 1941. aasta kevadel akadeemiast naasnud kindralmajor Kabanov. 1941. aasta sügisel, pärast Tallinna ja Paldiski kaotust, oli Hanko baas Lääne-Eesti saarte kaitse jaoks tähtis tugipunkt. Soome armee blokeeris Hankot maa poolt, kuid vallutada seda ei üritanud. Varem või hiljem pidi Balti laevastik Hanko niikuinii maha jätma, sest Soome lahe jäätumine katkestanuks ühenduse emamaaga. Hanko evakueerimine Kroonlinna ja Leningradi algas 26. oktoobril. Viimased laevad lahkusid Hankost 2. detsembril, Osmussaare garnison evakueeriti koos Hanko baasiga.

BOBR-i 3. osakond (st NKVD eriosakond BOBR-is) koos NKGB Saaremaa osakonna ja Balti laevastiku sõjatribunaliga vastutavad umbes 180 Saaremaa elaniku hukkamise eest 1941. aasta juuni lõpust septembri lõpuni. BOBR-i 3. osakonna ülem oli pataljonikomissar Mihhail Pavlovski, kes allus Balti laevastiku 3. osakonna ülemale diviisikomissar Aleksei Lebedevile. 1963. aastal ilmusid Pavlovski mälestused „На островах“, mis on veebis täistekstina kättesaadavad.

Balti laevastiku merejõud

Balti laevastiku lipulaev, dreadnought-tüüpi lahingulaev (ka liinilaev; vene lühendiga linkor – линейный корабль) „Oktjabrskaja Revoljutsija“ viidi 1941. aasta juuli esimestel päevadel Tallinnast Kroonlinna ja hiljem Leningradi. 181 m pikkune laev oli laevastiku koosseisus 1914. aastast ning sellel oli 12 305 mm ja 16 120 mm suurtükki. Meeskonda kuulus üle 1100 mehe. Hiljem osales ta oma suurtükkidega Leningradi kaitsmisel.

Lahingulaev „Oktjabrskaja revoljutsija“ 1967. aastal Tallinnas. Eesti Rahvusarhiiv, RA EFA.266.0.60779

Balti mereväebaasile allus sõja alguses Liepāja mereväebaasis paiknenud nn kergete jõudude

salk (vene keeles отряд лёгких сил, OLS) kontradmiral Valentin Drozdi (1906–1943) juhtimisel. Vaatamata nimetusele kuulusid salka suured sõjalaevad: uued kergeristlejad „Kirov“ ja „Maksim Gorki“, kaks hävitajadivisjoni kokku kümne laevaga ning 1. allveelaevade brigaad rohkem kui 20 allveelaevaga, nende hulgas endised Eesti ja Läti allveelaevad „Kalev“, „Lembit“, „Ronis“ ja „Spidola“. Samuti torpeedopaadid, miinitraalerid ja väiksemad laevad.

„Kirov“ ja „Maksim Gorki“ olid ehitatud Itaaliast tellitud projekti järgi, mis kohandati põhjapoolsete vete jaoks. Kirov oli 191 m pikkune, relvastuses oli üheksa 180 mm ja kuus 100 mm kahurit, meeskonda kuulus üle 700 mehe. Kirovi maksimaalne kiirus oli ligi 36 sõlme (66–67 km/h).

Saksa maaväe kiire edasitung ja Lääne-Eesti saarte välispiirile paigutatud miiniväljad sundisid

Balti laevastikku oma laevu tagasi tõmbama. 23. juunil sõitis „Maksim Gorki“ Tahkunast loodes meremiinile ja kaotas vööriosa. Laev pukseeriti pärast hädapärast remonti Tallinna kaudu Kroonlinna. 27. juuni pärastlõunal lahkus „Kirov“ hävitajate ja väiksemate laevade saatel Riia mereväebaasist ning jõudis järgmisel päeval Kuivastu sadamasse. Peagi järgnesid allveelaevad jt laevad. Reisi jätkamist takistas Muhu väina madal vesi. Samuti olid laevad demagnetiseerimata. Väike allveelaev M 81 sõitiski magnetmiinile ja uppus kiiresti, teistel laevadel oli rohkem õnne. Paldiskist kohale toodud süvendusüksus süvendas Muhu väina faarvaatrit sedavõrd, et „Kirov“, kui sellelt oli maha võetud 300 tonni kütust, laskemoona ja muud lasti, suutis 30. juunil väina läbida. Talle järgnesid teised laevad. Riiast lahkumise järel viidi Balti mereväebaasi välistaap mõneks ajaks Rohukülla, kuid 9. juulil 1941 mereväebaas likvideeriti.

Kontradmiral Traininit süüdistati merejõudude ülepeakaela Liepājast ja Riiast põgenemises. 1941. aasta juulis jõudis ta nädal aega olla Laadoga laevastiku juhataja, siis aga vangistati, degradeeriti ja mõisteti 10 aastaks vangi. Septembris anti Traininile siiski armu ning ta määrati Volga flotilli staabiülemaks.

Kergeristleja „Kirov“ ja teised kergesalga laevad osalesid Tallinna kaitsmisel ning evakueeriti augusti lõpus Kroonlinna ja Leningradi. Balti laevastiku Tallinna peabaas likvideeriti pärast Tallinna mahajätmist 30. augustil.

Balti laevastiku merejõud saartel

Kui Tallinn oli sakslaste kätte langenud, pidasid Muhu väinas meresõda Balti laevastiku torpeedopaadid, miinitraalerid ja teised väiksemad laevad. Juulis oli Balti laevastiku tähtsamaid ülesandeid Liivi lahel tõkestada Saksa transpordikonvoide liikumine läbi Irbe väina Riia sadamasse. Selleks kasutati hävitajaid, allveelaevu ja väiksemaid sõjalaevu ning Balti laevastiku lennukeid ja Sõrve rannakaitsesuurtükke. Kergete jõudude salga ümberpaiknemise järel Tallinna ja pärast Balti mereväebaasi laialisaatmist juuli esimesel poolel allutati saartele jäänud sõjalaevad BOBR-ile. BOBR-i komandandi juurde määrati mereväeabi, 3. järgu kapten Nikolai Ovtšinnikov (jäi 4. oktoobril 1941 teadmata kadunuks). Tema staabiülem oli 3. järgu kapten Mihhail Radkevitš (s. 1904, läks 1958. aastal erru 1. järgu kaptenina).

BOBR-ile allus Balti laevastiku torpeedokaatrite 1. brigaadi 2. divisjoni 2. salk, mis saabus Virtsu juuni lõpus ja oli alates juulist Mõntu sadamas Sõrve poolsaarel. Salgaülem oli vanemleitnant Vladimir Gumanenko (1911–1982). Hiljem saadeti likvideeritud Liepāja mereväebaasist ning Hanko mereväebaasist ja Luuga lahest saartele veel torpeedokaatreid. Torpeedokaatrite arv kõikus juulist septembrini 16 ja kuue vahel. Septembri alguses ühendati Balti laevastiku kaks torpeedokaatrite brigaadi. Lääne-Eesti saartel paiknevad kaatrid koondati selle 4. divisjoniks, milles oli kaks salka. Esimese ülem oli vanemleitnant Gumanenko, teise ülem kaptenleitnant Sergei Ossipov (1912–1976).

Nii Gumanenko kui Ossipov said 1942. aastal Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. Gumanenko saadeti 1962. aastal 1. järgu kaptenina reservi. Ossipov esitati 1944. aastal Nõukogude Liidu kangelase tiitlile ka teist korda, kuid taotlust ei rahuldatud. Siis oli tema teenete loetelus 102-meetri pikkuse ja 200-liikmelise meeskonnaga Saksa torpeedopaadi T 31 uputamine 1944. aasta suvel Narva lahes. 1958. aastal läks ta kontradmiralina erru.

Vanemleitnant Gumanenko salgas olid Г-5-klassi 7. seeria glisseerivad kaatrid. Kaatril oli kaks 850 hj lennukimootorit, kaatri pikkus oli 19 meetrit ja maksimaalne kiirus kuni 50 sõlme (90 km/h). Kaatri relvastuses oli kaks kuulipildujat ja kaks 533 mm torpeedot. Meeskonda kuulus kuus meest. Ossipovi salgas olid mõnevõrra täiustatud 11-seeria kaatrid.

Г-5-klassi torpeedokaatrid. https://army-news.org/

Teist laevastikuüksust BOBR-i alluvuses tähistati lühendiga OVR (охрана водного района – veeala kaitse). OVR-i ülesanne oli takistada vaenlase laevade sissetungi Läänemerelt või Riia lahest Väinamerre, julgestada Balti laevastiku suurte sõjalaevade ja allveelaevade tegevust ja ühendusteid ning süstemaatiliselt miine traalida. OVR-ile allus 4. väikeste vahilaevade divisjon (neli laeva: MO-215 – MO-218) ja 13. R-tüübi kaatrite-miinitraalerite divisjon. Divisjonis oli 11 laeva nr. 1301–1311, divisjoniülem oli kaptenleitnant Nikolai Bassukov ning lüliülemad leitnandid D. Ovsjannikov, Jakov Misserman ja Dantšenko.

Nikolai Bassukov (s. 1904) elas sõja üle. 4. oktoobril jõudis ta Saaremaalt Gotlandile ja interneeriti Rootsi võimude poolt. Pärast sõja lõppu suutis ta vältida NSV Liitu tagasisaatmist ja olevat 1950. aastatel teeninud Rootsi kuninglikus kaardiväes.

OVR-i KM-tüüpi väikeste vahilaevade salka kuulus kuus alust, 60 m pikkune miinitraaler ТЩ-297, kaks pukserit ja transpordilaev „Kosmos“.

Väikesed vahilaevad MO-4 (МО – малый охотник, väike kütt) projekteeriti NKVD piirivalvelaevadeks, kuid sõja ajal võeti nad sõjalaevastikku ning kasutati allveelaevatõrjeks ja veeala kaitseks. Laev oli 27 m pikk, kolm 750 hj lennukimootorit andsid kiiruseks kuni 27 sõlme; meeskonda kuulus 16 meremeest, sh kaks ohvitseri ja kaks mitšmanit. Relvastuses oli kaks 45 mm poolautomaatkahurit ja kaks kuulipildujat, seadmed allveelaevade tuvastamiseks, 24 süvaveepommi ja neli miini.

MO-4 tüüpi kaater. https://war-book.ru/

R-tüübi kaatrid-miinitraalerid ehitati Rõbinski laevatehases (sellest ka tähis) esialgu mereväe õppeasutuste õppelaevadeks, kuid enne II maailmasõda võeti nad Balti laevastikku ja ehitati ümber. R-tüübi kaatrid olid 28 m pikkused, kiirus oli 9 sõlme, meeskonda kuulus 12 meest ja relvastuses oli üks kuulipilduja.

KM-tüüpi vahilaevad, õieti kaatrid, olid olenevalt tüübist 14–19 m pikkused ja maksimaalse

kiirusega 10 sõlme. Nende relvastuses oli üks kuulipilduja ja miinitraal. Meeskonnas oli 10 meest. Algselt projekteeriti need NKVD piirivalvekaatriteks, kuid hilisemad tüübid võeti kasutusele ka sõjalaevastikus.

Esiplaanil suitsukatte tegemiseks kohandatud kaater KM-4. Tagaplaanil Г-5-klassi torpeedokaatrid. Virtsu sadam, sügis 1944. http://wio.ru/

ТЩ-297 oli endine Läti laev „Virsaitis“ – 1917. aastal Saksamaal ehitatud miinitraaler M 68, mis sõitis sama aasta oktoobris Riia lähedal miinile. Laev tõsteti 1918. aastal üles ja teenis hiljem Läti laevastikus kuni Balti riikide okupeerimiseni, misjärel võeti Balti laevastiku koosseisu. ТЩ-297 sõitis 1941. a. detsembris Hanko
evakueerimise ajal miinile ja uppus.

OVR-ile allus veel 8. traalerite divisjon, mille koosseisus oli 11 Ižorets-tüüpi laeva tähistega ТЩ-80 – ТЩ-90. Need olid Valge mere – Onega jõelaevanduse pukserid, mis sõja ajal võeti kasutusele miinitraaleritena. OVR-i baas oli Triigi sadamas Saaremaa põhjarannikul, seda jugestas kuue 37 mm kahuriga 795. õhutõrjepatarei, mis toodi Tallinnast, ja 15. eskadrilli МБР-2 lennukite lüli. OVR-ile allusid Kuivastu ja Rohuküla sadama kaitseüksused; viimane kolis pärast Mandri-Eesti vallutamist Kärdlasse.
11. septembril allutati OVR-ile NKVD Balti piirivalvelaevade salga (BOPS – Балтийский отряд пограничных судов) 2. divisjon. Selle koosseisu kuulus kümmekond MO-4 tüüpi piirivalvekaatrit tähistega ПК-212 – ПК-223, vahilaevad „Korall“ ja „Ametüst“ jt laevad.

Vahilaev „Korall“ oli ehitatud 1917. aastal Saksamaal miinitraalerina M 59. 1927. aastal ostis selle Leedu, laev sai nimeks „Prezidentas Smetona“ ja oli mitu aastat Leedu ainus sõjalaev. Pärast Leedu okupeerimist NSV Liidu poolt võeti laev üle Balti laevastikku. 1945. a. jaanuaris uputas selle Saksa allveelaev.

Vahilaev „Ametüst“ oli endine Eesti torpeedopaat „Sulev“. Laev ehitati 1916. aastal Saksamaal rannakaitse-torpeedopaadina A 32, sõitis 1917. aasta oktoobris Hanikatsi laiu lähedal madalikule ja uppus. Eesti merevägi tõstis laeva 1923. aastal üles. Pärast hävitajate müüki Peruule 1933. aastal oli „Sulev“ Eesti mereväe lipulaev.

Eesti torpeedopaat Sulev 1937. aasta oktoobris Tallinnas. Pärast Eesti okupeerimist ja laeva ülevõtmist Balti laevastikule sai sellest vahilaev "Ametüst". Eesti rahvusarhiiv, EFA.649.1.11531

BOPS-i 2. divisjoni ülem oli kaptenleitnant Aleksandr Finotško, kes sai surma, kui Luftwaffe pommitas 3. septembril Suures väinas OVR-i laevu. See oli üks OVR-i suurimaid operatsioone: 2. ja 3. septembril evakueeriti OVR-i aluste ja rekvireeritud tsiviillaevadega Virtsust Kuivastusse 3. üksiku laskurbrigaadi 46. polgu I pataljon ja 79. polgu I pataljon, mis olid augustis mandrile saadetud, et sakslased oma Tallinna-pealetungi ajal Virtsu sadamat ei vallutaks ja et sakslaste pealetungi tiivalt häirida. 4. septembril viidi Rohukülast Heltermaale tagasi 16. laskurdiviisi 156. polgu I pataljon.

Balti laevastiku õhujõud saartel

1939–1942 oli Balti laevastiku õhujõudude ülem kindralmajor Vassili Jermatšenkov. Talle allus kolm lennuväebrigaadi. Kahe polguga 8. pommituslennuväebrigaad, mille ülem oli polkovnik Nikolai Loginov, oli sõja alguses Leningradi oblastis. 10. koondlennuväebrigaadi (ülem kindralmajor Nikolai Petruhhin) polgud (13. ja 71. hävituslennuväe- ning 73. pommituslennuväepolk) baseerusid Tallinna ja Pärnu lennuväljadel ning Saaremaal, Hiiumaal ja Hanko baasis. 61. hävituslennuväebrigaadi (Lääne-Eesti saarte lahingute ajal oli brigaadiülem polkovnik Ivan Romanenko) üksustest paiknesid Eesti lennuväljadel kolme polgu eskadrillid ja 12. üksikeskadrill.
Sõja alguses oli Saaremaal ainult 15. üksik mererekkeeskadrill, mis baseerus Kihelkonnas ja allus BOBR-ile. Juunis oli eskadrillil 17 vesilennukit МБР-2. Kihelkonna baasi julgestas 231. üksik õhutõrjepatarei. Pärast sõja algust, 26. juunil, paigutati Kogula lennuväljale 12. üksik hävitajate eskadrill ja allutati BOBR-ile. Eskadrillis oli 24 И-153 tüüpi hävitajat. Eskadrilli ülem oli alampolkovnik Jevgeni Kudrjavtsev. Samal päeval lendas Kogula lennuväljale Balti laevastiku 5. hävitajate polgu 5. eskadrill, millel oli 28 hävitajat И-15бис. Eskadrilliülem oli vanemleitnant Anatoli Nefjodov (1914–1973). Kogulasse toodi ka 13. üksiku hävitajate eskadrilli 3. salk. Kokku oli Saaremaa lennugrupis 47 hävituslennukit, grupi ülem alampolkovnik Kudrjavtsev. Talle allutati veel üks lüli keskmisi pommitajaid СБ 73. pommitajate polgust. Kuid juba mõne päeva pärast saadeti 13. eskadrilli kõik 10 lennukit И-15бис Venemaale, sest eskadrill õpetati ümber ründelennukitele Ил-2. Nefjodovi grupi 14 lennukit paigutati ümber Haapsalu lähedale, kust ründasid Tallinna ja Pärnu suunal liikuvaid Wehrmachti üksusi, kuid viidi 9. juulil samuti Venemaale tagasi. Juuli viimasel dekaadil sai Kudrjavtsevi lennugrupp uusi lennukeid – kuus МиГ-3 ja kolm Як-1 tüüpi hävitajat ning viis Ил-2 ründelennukit. Alates 12. juulist kaotas lennugrupp suurema osa oma lennukitest: 24 И-153, kolm И-16, kuus МиГ-3, kaks Як-1, kaks СБ-d, kaks Ил-2 ja kuus МБР-2. Kudrjavtsevi lennugrupp teatas 39 õhuvõidust, millest Saksa allikad kinnitavad 14.
Kogula lennuväljal baseerusid augustis ja septembri alguses Balti laevastiku 8. lennuväebrigaadi 1. miini-torpeedopolgu kaugpommitajad ДБ-3, mis käisid Berliini pommitamas. Lennugruppi juhtis polguülem polkovnik Jevgeni Preobraženski isiklikult ja grupis oli 15 pommitajat. 12. augustil tugevdati Preobraženski gruppi 12 lennukiga ДБ-3Ф Punaarmee 40. ja 81. lennuväediviisist. Punaarmee pommitajad lahkusid Saaremaalt pärast 31. augusti rünnakut Berliinile. Preobraženski grupp kaotas 15 lennukit – üheksa kukkusid eri põhjustel alla ja kuus hävisid 6. septembril, kui sakslased pommitasid Kogula ja Aste lennuvälju. Üks kaotatud pommitajatest kuulus 81. lennuväediviisile. Berliini pommitamine oli suurejooneline ettevõtmine: lennuradu pikendati, et täislastis pommitajatel oleks piisav stardirada, ning meritsi veeti Saaremaale kütus ja lennukipommid. Merre kukkunud lennukite meeskondade otsimiseks ja päästmiseks olid valmis kaugmerererekke vesilennukid Че-2 lennuulatusega üle 2600 km.

Punaarmee üksused saartel

Hanko ja Lääne-Eesti saarte kaitseks, aga ka baaside ja rannakaitsepatareide ehitustöödeks paigutati Hankosse 8. üksik laskurbrigaad ja Saaremaale 3. üksik laskurbrigaad, lisaks väiksemaid üksusi, inseneri- ja ehituspataljone jm. Hanko 8. üksiku laskurbrigaadi koosseisu kuulusid 270. ja 335. laskurpolk ning 343. suurtükiväepolk. Brigaadi ülem oli polkovnik Nikolai Simonjak (1901–1956).
1940. aasta augustis ja septembris Saaremaale toodud 3. üksiku laskurbrigaad allus enne sõda Balti erisõjaväeringkonnale, sõja alates aga Looderinde 27. armeele.
Brigaadi koosseisus olid 46. ja 79. laskurpolk ning 39. suurtükiväepolk. Eriüksustest allusid brigaadile 69. üksik kuulipildujapataljon, 111. üksik tankitõrjepataljon, 32. üksik õhutõrjedivisjon, 174. üksik sapööripataljon, 206. üksik sidepataljon ja 19. liikuv välihospidal. Brigaadi polgud olid formeeritud kindlustatud rajooni laskurpolgu koosseisunimekirja alusel. Polgus oli kaks laskurpataljoni, kuulipildujapataljon, tankitõrjepatarei, suurtükidivisjon (12 76 mm välikahurit), miinipildujapatarei ja väiksemad allüksused, sh kuus tanketti T-27. Polgu koosseisujärgne isikkoosseis oli 230 ohvitseri, 451 seersanti ja vanemat ning 1815 reameest ja jefreitorit. 39. suurtükiväepolgus oli kolm divisjoni. Esimeses olid 76 mm kahurid, teises ja kolmandas üks patarei 76 mm kahureid ja kaks patareid 122 mm haubitsaid.
Brigaadiülem oli tatarlasest polkovnik Pjotr Gavrilov (1900–1941), ülema asetäitja polkovnik Nikolai Kljutšnikov ning staabiülem polkovnik Nikolai Pimenov. 46. ja 79. laskurpolku juhtisid majorid Arkadi Margolin ja Anatoli Ladejev, 39. suurtükiväepolku alampolkovnik Georgi Anissimov.
Hiiumaal oli sõja alguses 16. laskurdiviisi 156. polgu III pataljon ja 167. polgu III pataljon ning 3. üksiku laskurbrigaadi 79. polgu I pataljon ja 39. suurtükiväepolgu II divisjon.
Saartel oli ka mitu ehituspataljoni rohkem kui 2500 mehega Saaremaal ja 2300 mehega Hiiumaal. 1941. aasta juuli alguses oli Saaremaal kokku üle 14 200 mehe, neist ligi 8000 üksiku laskurbrigaadi sõdurit ja ohvitseri. Hiiumaal oli üle 5300 mehe. Need arvud ei sisalda mereväelasi, lennuväge ja piirivalvureid. Saartel paiknes 1200-meheline 10. piirivalvesalk, mille ülem oli major Sergei Skorodumov. Mehed jaotusid kolme Hiiumaa ja kahe Saaremaa kordoni vahel. Saaremaal formeeriti hävituspataljon, mis suuresti komplekteeriti mobiliseeritud eestlastest. Mobiliseeritud eestlasi oli ka ehitusüksustes.

Rannakaitsepatareid

Tallinna ümbruse rannakaitsepatareide koosseisu on kirjeldatud Tallinna operatsiooni käsitlevas peatükis. Peale nende julgestasid rannakaitse- ja raudteepatareid Paldiski mereväebaasi. Osa patareisid oli Pakri saartel.
Eesti merejõudude merekindluste rannakaitsepatareid olid olnud ainult Tallinna ümbruse poolsaartel ning Aegnal ja Naissaarel. Niisiis tuli Nõukogude Balti laevastikul oma vajadustele vastav rannakaitsesüsteem Saaremaal, Hiiumaal ja Osmussaarel algusest peale üles ehitada. Osaliselt sai seda teha tsaariaegsete Peeter Suure merekindluse patareide asukohtadesse. 1917. aastal oli Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Vormsil ning Virtsus ja Spithamis olnud kokku 54 rannakaitsesuurtükki. Kõige võimsamad, 305 mm patareid olid Hiiumaal Tahkunas ja Sõrve poolsaare lõunatipus.
Baasidelepingu allakirjutamise järel võõrandati saartel NSV Liidu sõjaväeobjektide alla plaanitud maatükid nende omanikelt ning 1940. aastal hakati ehitama patareisid, lennuvälju, kasarmuid jm rajatisi. 1940. aasta sügiseks olid rannakaitsepatareide asukohad enam-vähem paika pandud. Probleemiks oli tööjõupuudus: suuremahulisteks töödeks ei jätkunud ehituspataljone, salajastel objektidel kohalike elanike tööjõudu kasutada ei saanud.

Andmed 1939–1941 saartele rajatud rannakaitsepatareide kohta veebilehe http://battal.ee/moonzund/1941 järgi

Patarei

Asukoht

Suurtükke, kaliiber

Laskekaugus

Ülem

Osmussaar
Nr. 314		4 x 180 mm	37 km	kpt Ivan Kleštšenko
Nr. 90		3 x 130 mm	25 km
Hiiumaa
Nr. 316	Tahkuna	4 x 180 mm	37 km	kpt Aleksei Nikiforov
Nr. 26	Tahkuna	3 x 130 mm	25 km	ltn Aleksei Talanin
Nr. 12	Hiiesaare (kirderannikul)	3 x 152 mm	19,2 km	kpt Grigori Korgun
Nr. 293	Heltermaa	2 x 130 mm	25 km	ltn V. Titov
Nr. 44	Tohvri	3 x 130 mm	25 km	ltn Mihhail Katajev
Nr. 42	Ristna	3 x 130 mm	25 km	kpt Fjodor Volkov
Nr. 149	Palli (Pallinina)	3 x 100 mm	22,2 km	kpt Sergei Tšesnov
Saaremaa
Nr. 167	Pammana ja Pulli	2+2 x 100 mm	22,2 km	ltn Andrei Monatko
Nr. 43	Kübassaare	4 x 130 mm	25 km	v-ltn Vassili Bukotkin
Nr. 1	Kõiguste	3 x 130 mm	25 km	ltn Jevgeni Budajev
Nr. 3	Abruka	3 x 130 mm	25 km	ltn Mihhail Savvin
Nr. 315	Sõrve	4 x 180 mm	37 km	kpt Aleksander Stebel
Nr. 25a	Sõrve looderannik	1 x 130 mm	25 km	v-ltn Vassili Bukotkin
Nr. 24	Tagamõisa ps, läänerannik	3 x 130 mm	25 km	kpt Sergei Šilkov
Nr. 25	Tagamõisa ps, põhjarannik	3 x 130 mm	25 km	v-ltn Andrei Zinov
Nr. 317	Ninase	4 x 180 mm	37 km	v-ltn Džafar Osmanov

Osmussaarele kavatseti rajada 406 mm patarei ning Tahkunasse ja Sõrve poolsaarele 305

mm patareid, kuid enne sõja algust seda ei jõutud. Rannakaitsepatareide õhukaitseks olid 76 mm üksik-õhutõrjepatareid. Patarei nr. 509 oli Osmussaarel, nr. 507 ja 508 Tahkunas, nr. 510 Sõrve poolsaarel ning nr. 512 Tagamõisas.

Rannakaitsepatareide laskesektorid ja tuleulatus 1941. aasta septembris. http://battal.ee/moonzund/1941/moonzund19391941b.html

Rannakaitsepatareide suurtükid olid konstrueeritud laevakahuriteks. Neid paigutati mobiilsete patareidena ka raudteeplatvormidele.

180 mm suurtükid Б-1-П olid ristlejate (sh „Kirovi“ ja „Maksim Gorki“) relvastuses. Suurtükiraua pikkus oli üle kümne meetri, mürsk kaalus ligi 100 kg, maksimaalne laskekaugus oli üle 37 km ja laskekiirus neli lasku minutis. Suurtüki meeskonda kuulus 50 meest. Tahkuna ja Sõrve poolsaarele ehitati nende suurtükkide jaoks МБ-2-180 tüüpi suurtükitornid. Ninasel oli aga МО-1-180 tüüpi lahtine patarei 180 mm suurtükkidega Б-1-К.

130 mm suurtükid Б-13 oli hävitajate pearelv. Suurtükiraua pikkus oli 6,5 m, mürsk kaalus üle 30 kg, maksimaalne laskekaugus oli 25 km ja laskekiirus kuni kaheksa lasku minutis. Suurtüki meeskonda kuulus 11 meest.

100 mm suurtükk Б-24 oli viie meetri pikkuse rauaga. Mürsk kaalus 15 kg, laskekiirus oli 12 lasku minutis ja maksimaalne laskekaugus ligi 22 km. Suurtüki meeskonda kuulus viis meest.

152 mm Canet’ suurtükk (prantsuse suurtükikonstruktori Jean-Baptiste Canet’ (1846–1908) järgi) oli konstrueeritud 1890. aastatel. Canet' suurtükid kuulusid liinilaevade ja ristlejate relvastusse. Sõdadevahelisel ajal olid Canet’ kahurid ka Eesti merekindluste 152 mm patareides. Suurtüki raua pikkus oli ligi seitse meetrit, mürsk kaalus ligi 50 kg, maksimaalne laskekaugus oli kuni 15 km ja laskekiirus kuni 10 lasku minutis. Mõne Soome rannakaitsepatarei Canet’ suurtükid vahetati Tampella relvatehase 130 mm kahurite 130 TK vastu välja alles 21. sajandi alguses.

Balti laevastiku rannakaitsepatareid katsid Lääne-Eesti saarte lääneranniku Irbe väinast kuni Osmussaareni ja Hanko baasi rajamise järel ka Soome lahe suudme. Rannakaitsepatareide tuleulatuses olid samuti Soela väin Saaremaa ja Hiiumaa vahel ning Liivi lahe Saaremaa-poolne osa.

Beowulf I ja Beowulf II – Wehrmachti plaanid Lääne-Eesti saarte vallutamiseks

1941. aasta kevadel koostati väegrupi Nord peakorteris saartele tungimiseks plaanid Beowulf I ja Beowulf II. Esimese järgi pidi Saaremaal maandatama kaks meredessanti, üks Sutu lahes Kuressaarest ida pool ja teine Salme juures Sõrve poolsaare kaela idarannikul. Maabumislaevastikud väljunuks Kuramaa Roja ja Ventspilsi sadamatest. Beowulf I oleks käivitatud pärast Punaarmee võitlusvaimu murdmist. Et seda ei juhtunud, otsustati plaani Beowulf II kasuks. Saaremaale tungiti üle Suure väina, Muhu ja Väikese väina tammi.
1917. aasta „Albioni“ dessandi eeskujul teostatava meredessandi vastu rääkis ka Saksa mereväe – Kriegsmarine – suhteline nõrkus võrreldes Nõukogude Balti laevastikuga. Saksa luureandmetel oli Nõukogude Balti laevastikul Läänemerel mitmekordne ülekaal Kriegsmarine ja Soome laevastiku suhtes. Peljati ka Briti laevastikku.
1939. ja 1940. aastal valmistus Wehrmacht meredessandiks Inglismaale (operatsioon „Seelöwe“). 1940. aasta septembriks oli valmis tohutu maabumislaevastik: 168 kaubalaeva, ligi 2000 mitmesugust praami ja pargast, sh ümber ehitatud jõepraamid, 100 rannasõidu mootorlaeva, üle 400 vedurlaeva (pukseri) ja 1600 mootorpaati. Maabumisoperatsiooni eelduseks oli õhuülemvõim, mida aga Luftwaffe õhusõjas Briti lennuväe vastu ei saavutanudki. Niisiis lükati maabumist muudkui edasi. 1940. aasta lõpul alustati ettevalmistusi rünnakuks NSV Liidu vastu ja Inglismaale tungimine võeti päevakorrast maha; „Seelöwe“ operatsioonikavatsust ei tühistatud aga kunagi.
Hulk Inglismaal maabumiseks ette valmistatud veesõidukeid leidis rakenduse maabumisel Lääne-Eesti saartele. Lisaks mereväele valmistas ujuvvahendid sissetungiks Inglismaale ette ka pioneerivägi ning moodustas ja õpetas välja ründepaadikomandod. 1941. aasta suvel võitlesid need Ukrainas, augustis-septembris toodi kolm komandot Eestisse.

1940. aasta suvel oli rünnakuks Inglismaale valmistunud ka XXXXII armeekorpuse juhatus, mis siis paiknes Hollandi rannikul 16. armee alluvuses.

Inglismaa alistamise ebaõnnestumise tõttu säilitas võimas Briti laevastik oma lahingujõu. Saksa keiserlikule laevastikule oli 1919. aasta Versailles’ rahuleping kehtestanud karmid piirangud.

Versailles’ rahuleping lubas Saksamaal suurtest laevadest alles jätta kaheksa liinilaeva, mis II maailmasõja ajaks olid vananenud. Suur osa Saksa laevastiku suurtest laevadest interneeriti 1918. aasta lõpus Scapa Flow’ lahes Šotimaal. Laevadele jäetud Saksa mereväelased uputasid enamiku oma laevadest 1919. aasta juunis. Põhja lasti 24 lahingulaeva, lahinguristlejat ja ristlejat ning 50 hävitajat, torpeedopaati ja väiksemat laeva.

Hitleri võimuletuleku järel alustati uue sõjalaevastiku ehitamist. Sõja alguseks valmis neli uut lahingulaeva, kuus veidi väiksemat soomuslaeva, kolm raskeristlejat ja kuus kergeristlejat. Väiksemaid laevu – hävitajaid, torpeedopaate, kiirpaate, miinilaevu jm oli rohkem; lisaks ehitati kuni sõja lõpuni kokku üle tuhande allveelaeva. Kriegsmarine käsutuses olid ka sõja ajal mobiliseeritud ja alistatud riikides rekvireeritud ning osaliselt sõjalaevadeks ümber ehitatud tsiviillaevad.
Suurem osa suurtest sõjalaevadest oli endiselt valmis Briti laevastiku tõrjumiseks Põhja-Atlandil ja Põhjamerel, nagu nägi ette ka Barbarossa plaan, ja Läänemerele neid ei saadetud. Dessant Saare- ja Hiiumaale avamerelt polnud suurte sõjalaevadeta võimalik. Nende tuletoetus pidanuks maha suruma rannakaitsepatareid ja purustama Punaarmee üksused saartel.
Beowulf II kasuks rääkis seegi, et ajasurvet saarte vallutamiseks ei olnud. Punaarmee üksused saartel suutsid sakslaste operatsioone Mandri-Eestis üsna vähe häirida ja saartel olevad õhujõud kavatseti maha suruda Luftwaffe jõududega. Suure väina forsseerimine oli kiirem ja ohutum kui Liivi lahe ületamine Kuramaalt. Eeldati, et Suure väina ületamist Balti laevastik palju häirida ei saa. Lõpuks paiknes enamik BOBR-i rannakaitsepatareisid Saaremaa edela- ja läänerannikul ning Suure väinani tulistama ei ulatunud.
Operatsiooni Beowulf II juhtimine tehti ülesandeks XXXXII armeekorpuse peakorterile. 29. augustil 1941 andis korpuse juhataja pioneeriväekindral Walter Kuntze, kes oli operatsiooni juht (Wehrmachtsbefehlshaber), esimese käsu konkreetseteks ettevalmistusteks (1. Befehl für das Unternehmen Beowulf II). Selle käsu järgi pidi saared vallutama 61. jalaväediviis, mis pidi rünnaku lähtejoonele saabuma 8. septembril. Enne operatsiooni algust plaaniti 5–6 päeva väljaõppeks. Lisaks 61. jalaväediviisile plaaniti kõrgemate väejuhatuste alluvusest eraldada suurtükiväeülem koos talle allutatavate divisjonidega, pioneerirügemendistaap ja pioneeripataljon ning kaks ründepaadikomandot ja kaks sillakolonni. Kriegsmarine üksustest pidid üleveo ja merejulgestuse tagama mereväejuhatajale „C“ (Riias) alluvad üksused, eriti maabumisüksus koodnimetusega Erprobungsverband Ostsee. Luftwaffelt taotleti Beowulf II õhutoetuseks kaks pommitajate gruppi, sööstpommitajate grupp, hävitajate grupp ja õhutõrjedivisjon. Lisaks taotleti mereväelt kaks à kolme suurtükiga 15 cm kahuripatareid Virtsu juurde ja sealt põhja poole, et katta juurdepääs Suurde väina põhja poolt, ning Virtsu üks 10 cm kahuripatarei dessandi enda tuletoetuseks. Septembri alguses plaani järk-järgult täpsustati ning lõpuks osales operatsioonis palju suurem sõjajõud kui augusti lõpus plaaniti.
8. oktoobril dessandi kogemusi analüüsides kirjutas kindral Kuntze, et pioneeriüksuste staape ja pioneeriväge jäi väheks ning tema korpusel ei olnud eraldi pioneeriüksuste ülemat (Korps-Pionier-Führer). Samuti kirjutas ta, et kogu käsuvõimu koondamine ühe juhataja kätte (s.o tema ise Wehrmachtsbefehlshaber’ina) kõigi väeliikide vägede üle lihtsustanuks ühendoperatsiooni teostamist. Ta märkis, et kuigi talle oli allutatud osa mereväeüksusi, nimelt mereväejuhataja „C“ koos sellele alluva maabumislaevastikuga Erprobungsverband Ostsee ja mereväe rannakaitsesuurtükkidega, jäid miinitraalerid oma ülema alluvusse ja tegid dessandi ajal ainult koostööd. Samas tunnustas ta Luftwaffe tegevust, mis vaatamata sellele, et lennuüksused jäid samuti oma väejuhatuste alluvusse (Fliegerführer „B“ ja Fliegerführer Ostsee), olid need palju koostööaltimad ja täitsid kõik korpusejuhatuse palved, kui see oli vähegi võimalik.

Üksused

Maaväeüksused

Lisaks 61. jalaväediviisile, mis saartele tungis, osalesid 217. jalaväediviisist operatsioonis diviisi staap, osa jalaväeüksusi ja suurtükiväerügement, kes mandril operatsiooni toetasid ja julgestasid. Üks 217. diviisi pataljon vallutas Vormsi saare.

Vanemas kirjanduses on seoses operatsiooniga Beowulf II mõnikord nimetatud 291. jalaväediviisi. 291. diviisi rakendamine sissetungiks Saaremaale oli osa varasemast plaanist, kuid septembri alguseks oli diviisi viimane Eestis olnud üksus, Friedrichi lahingugrupile allunud 504. jalaväerügement teel Leningradi rindele.

Suurtükiväe tegevust koordineeris suurtükiväeülem nr. 114 kindralmajor Rudolf Friedrich. Tema staap oli 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.). Lisaks 61. jalaväediviisi suurtükiväerügementidele allutati talle motoriseeritud raskesuurtükiväedivisjonid nr. 436, 511, 536 ja 637 vastavalt 10 cm ja 15 cm kahurite ning 15 cm haubitsate ja 21 cm mörseritega ning 217. jalaväediviisi suurtükiväerügemendi IV divisjon (15 cm haubitsad hoburakendis). Saarte vallutamist toetasid 509. ja 512. maaväe-rannakaitsepatarei vastavalt 15 cm ja 12 cm kahuritega ning 10 cm mereväe kahuripatarei (nn Königsbergi patarei ilmselt ülema nime järgi). Õhukaitseks allutati suurtükiväeülemale Luftwaffe 111. õhutõrjerügemendi I divisjon. Kõik ülalnimetatud raskesuurtükiväeüksused liideti eraldi rannakaitse-suurtükiväegrupiks, mille ülemaks määrati 436. raskesuurtükidivisjoni ülem. Rannakaitse suurtükiväegrupi õhukaitseks määrati maaväe 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii.

Pioneeride üldjuht oli 680. pioneerirügemendistaabi (z.b.V.) ülem ooberst Joachim Wagner-Hohenlobbesse (hiljem kindralmajor, 1894–1958). Talle allusid 660. pioneeripataljon, 100. ehituspataljoni kolm kompaniid, 683. sillaehituspataljoni 4. kompanii ja 658. sillakolonn B. Ooberst Wagner-Hohenlobbessele olid allutatud ka 61. jalaväediviisi 161. pioneeripataljon (ilma 1. ja 2. kompanii ning 3. kompanii ühe rühmata) ja 217. jalaväediviisi pioneeripataljon. Samuti allusid talle 904., 905. ja 906. ründepaadikomando kokku 200 ründepaadiga, mis pidid esimesed rünnakulained üle Suure väina viima.

Kerge ründepaat oli 6 m pikkune, 1,5 m laiune ja kaalus 180 kg. Paadil oli 30 hj neljataktiline 170 kg raskune bensiinimootor, mis lubas täislastis paadil sõita kuni 25 km/h. Kütust jätkus 90 minutiks. Paat oli relvastatud kergekuulipildujaga. Meeskonnas oli kaks meest, paati mahtus kuus täisvarustuses sõdurit.

Ründepaatide plussiks oli nende kiirus, kuid miinuseks väike meretaluvus. 11. septembril kirjutas 680. pioneerirügemendistaap (z.b.V.) 61. jalaväediviisile, et katsetuste põhjal suudavad paadid Suures väinas edukalt tegutseda ainult kuni 1–2 pallise lainetusega (saksa k Seegang; st vaikne meri ja tuuletugevus kuni 3 palli Beauforti skaala järgi). Tugevama lainetusega viis Läänemere lühike laine kiiruse alla, liikumine sarnanes pigem roomamisele ja oht, et laine paadi vett täis lööb, oli väga suur. Samuti oli siis raske vältida veidi allpool veepinda olevaid kive. Kuid hiljem Saaremaa vallutamise kogemusi analüüsides kirjutas kindral Kuntze 8. oktoobril, et ründepaadid olid kasutatavad kuni neljapallise lainetusega. Tõsi, 3–4-pallise lainetusega sai pardale võtta ainult neli meest.

Ründepaatidel maabuva jalaväe tuletoetuseks allutati 61. jalaväediviisi 161. suurtükiväerügemendile 15. mägikahurite divisjon kaheteistkümne 7,5 cm lühikese rauaga mägikahuriga 15L/15 (vt eelmine peatükk). Needki tuli ründepaatidel üle Suure väina saata. 8. septembriks valminud plaani järgi vajas divisjon 50 paati. Ühele suurtükile kulus kaheksaliikmelise meeskonna, osadeks võetud suurtüki, 48 lasu laskemoona ning moonakärude, jalgrataste, kaabli jm varustuse üleveoks kolm paati. Peale selle vajas iga patarei staap kolm ja divisjoni staap viis paati.

14. septembril allutati 680. pioneerirügemendistaabile 777. pioneeri-maabumiskompanii nelja suure ja viie väikese maabumisalusega. Needki veesõidukid olid algul mõeldud operatsiooniks „Seelöwe“.

Suure maabumisaluse (saksa k großes Pionier-Landungsboot 40, gr. Labo 40) kandejõud oli kuni 40 tonni või 150 meest. Paat oli 19 m pikk ja ligi kuus meetrit lai ning seda viisid edasi kaks 86-hobujõulist Deutzi mootorit kiirusega kuni 20 km/h.

Väikese maabumisaluse (saksa k kleines Pionier-Landungsboot 39, kl. Labo 39) kandejõud oli kuni 20 tonni või 100 meest. Paadi pikkus oli 15 m ja laius 4,7 m. Mootorid olid samad, mis suurel maabumisalusel.

Mõlemad paaditüübid olid pikuti poolitatavad ja neid sai transportida kahel neljateljelisel raudteeplatvormil.

Kleines Pionier-Landungsboot 39 1943. aastal Itaalias. Pardal on kaks veoautot. Saksa liiduarhiiv, Bild 101I-303-0586-02

Peale maabumisaluste oli kompaniil 33 ründepaati, mida on eespool kirjeldatud.
Saarte vallutamisest võttis osa kaks Wehrmachti ülemjuhatusele alluvat eriüksust. Kapten Ernst Beneschi kompaniisuurune salk (Gruppe Benesch) Abwehri (sõjaväeluure) väljaõpperügemendist Brandenburg maabus merelt ja õhust Saaremaal. Eesti vabatahtlike Erna salk (saksa allikates Gruppe Reinhardt salga ülema ülemleitnant Kurt Reinhardti järgi) allus halduslikult Abwehri Helsingi osakonnale (KOF, Kriegsorganisation Finnland, ülem fregatikapten Alexander Cellarius), kuid selle operatsioonialluvuse üle vaidlesid maavägi ja mereväejuhataja „D“.

Merevägi

Sõja esimesel päeval paigutas Kriegsmarine Irbe ja Soela väina, Hiiumaast ja Vormsist põhja poole ning Pakri poolsaare ja Soome ranniku vahele miiniväljad koodnimetustega Erfurt, Eisenach, Coburg, Apolda, Gotha ja Corbetha. Miinivälju kaitsesid kolm väikest II-D tüüpi allveelaeva, mis olid tegelikult allveelaevnike õppelaevad. 28-liikmelise meeskonnaga allveelaeva U 144 (mis oli vette lastud 1940. aastal) uputas Nõukogude allveelaev Щ-307 10. augustil. U 145 ja U 149 tegutsesid Läänemerel kuni 1941. aasta augusti lõpuni, misjärel jätkasid väljaõpet Wilhelmshaveni ja Gotenhafeni (Gdynia) mereväebaasides.
Selleks ajaks olid sakslased vallutanud Liepāja, Ventspilsi, Riia ja Pärnu sadamad. Seal baseerusid Kriegsmarine laevad, mis tegutsesid Läänemere idaosas. Läänemere idaosa mereväeüksusi juhtis operatsiooni Beowulf II ajal mitu väejuhatust, millest operatsiooni ajaks allutati XXXXII armeekorpuse juhatajale ainult mereväejuhataja „C“.
Torpeedopaatide ülemale (Führer der Torpedoboote, F.d.T.) mereväekapten Hans Bütowile (1894–1974) allusid 2. torpeedopaatide flotill (laevad T2 kuni T12) ning 2. ja 3. kiirpaatide flotill (vastavalt laevad S 45, S 53 ja S 54 ning S 55, S 57, S 59 ja S 60). 2. kiirpaatide flotilli ülem oli korvetikapten Rudolf Petersen ja 3. kiirpaatide flotilli ülem kaptenleitnant Friedrich Kemnade. 2. torpeedopaatide flotilli juhtis Märjamaal sündinud baltisakslasest korvetikapten Konrad Edler von Rennenkampff (1906–1942).

Typ-35 klassi torpeedopaat oli 87 m pikkune sõjalaev, mille meeskonda kuulus koosseisu järgi 119 meest ja maksimaalne kiirus oli 34,5 sõlme. Laeval oli üks 10,5 cm merekahur, 5–12 2 cm õhutõrjekahurit, kuus torpeedotoru ja kuni 30 meremiini.

Kiirpaat (sks k Schnellboot) oli 35 meetri pikkune ja 24–30-liikmelise meeskonnaga väike sõjalaev. Laeva kiirus oli kuni 40 sõlme ning relvastuses oli kaks torpeedotoru ja väikesekaliibrilised õhutõrjesuurtükid.

Vanemat tüüpi kiirpaat enne 1939. a. Official U.S. Navy photo NH 43636 from the U.S. Navy Naval History and Heritage Command, Wikipedia, Public Domain

Miinitraalerite ülemale (põhjapoolsetel meredel) (Führer der Minensuchboote Nord, F.d.M.) mereväekapten Kurt Böhmerile (1892–1944) allusid miinitraalerite ja väikeste miinitraalerite (Räumboot) flotillid. Operatsiooni Beowulf II ajal tegutsesid Riia lahel ja Lääne-Eesti saarte ümbruses 5. ja 17. miinitraalerite flotill. 5. miinitraalerite flotilli ülem oli fregatikapten Rudolf Lell ja flotilli kuulusid 1935. a. tüübi miinitraalerid M 4, M 23, M 31, M 201, M 202, M 205, M 251, M 252 ja M 253.

1935. a. tüübi miinitraaler (Minensuchboot 1935) oli väike sõjalaev, mille pikkus oli 68 m ja veeväljasurve 874–894 tonni. Laeva kiirus oli 18 sõlme, meeskonda kuulus kuni 120 meest ning relvastuses oli kaks 10,5 cm kahurit, kaks 3,7 cm õhutõrjekahurit, 2–6 2 cm õhutõrjekahurit, süvaveepommid ja 30 meremiini. Nagu torpeedo- ja kiirpaatidel ei olnud ka miinitraaleritel nimesid, ainult tähis M ja number.

1935. aasta tüübi miinitraaler 1941. aastal. Eberhard Moesi foto. Saksa liiduarhiiv, Bild 101II-MW-5896-33

17. miinitraalerite flotilli juhtis reservkorvetikapten Hellmut Stimming ja talle allusid abi-miinitraalerid (Hilfsminensucher) M 1701 – M 1708. Need olid sõja ajal mobiliseeritud tsiviillaevad „H. M. Behrens“ (hiljem „Vogtland“), „Carsten Janssen“ (hiljem „Seefahrt“), „Midlum“, „Alexander Becker“, „Nürnberg“, „Gertrud Kämpf“, „Lüneburg“ ja „Aldebaran“.
Ristlejate juhatajale (Befehlshaber der Kreuzer, B.d.K.) viitseadmiral Hubert Schmundtile (1888–1984) allusid kergeristlejad „Emden“ ja „Leipzig“, mis 25.–27. septembrini toetasid oma suurtükkidega 61. jalaväediviisi pealetungi Sõrve poolsaarel, ning kergeristleja „Köln“, mis 12. oktoobril võttis osa pettemanöövrist Hiiumaa lääneranniku vetes ning hiljem toetas oma tulega 61. jalaväediviisi pealetungi.
„Emdenil“ oli kaheksa ning „Leipzigil“ ja „Kölnil“ kummalgi üheksa 15 cm suurtükki laskekaugusega kuni 25 km.

Ristleja „Leipzig“ 1937. aastal Tallinna sadamas. Laev oli 177 m pikkune, maksimaalne kiirus oli 32 sõlme ning meeskonda kuulus 26 ohvitseri ja 508 mereväelast. Eesti rahvusarhiiv, RA EFA.113.0.53510

1941. aasta septembri lõpus moodustas Kriegsmarine mõneks päevaks Läänemere laevastiku (Baltenflotte), et tõkestada Balti laevastiku väljamurret Läänemerest, mille kohta oli saadud luureteavet. Baltenflotte’t juhtis Kriegsmarine lahingulaevade juhataja ja ühtlasi Läänemere merejõudude juhataja viitseadmiral Otto Ciliax uhiuuel lahingulaeval „Tirpitz“. Laevastik, mis väljus Swinemündest 23. septembril, jaotati kahte gruppi. Põhjagrupis Ahvenamaa ja Rootsi ranniku vahel olid peale „Tirpitzi“ veel ristlejad „Admiral Scheer“, „Nürnberg“ ja „Köln“, kolm hävitajat ja väiksemad laevad. Lõunagruppi Liepāja lähedal kuulusid ristlejad „Leipzig“ ja „Emden“. Kuid 21.–24. septembril oli Luftwaffe pommitanud Kroonlinna, enamik Balti laevastiku suurtest laevadest ja hävitajatest oli saanud viga ning väljamurre, kui selline plaan ka oli, ei saanud teoks. 29. septembril kutsuti viimased Baltenflotte laevad Gotenhafenisse tagasi.
Mereväejuhataja „C“ (Marinebefehlshaber „C“) vastutusala ulatus Saksa-Leedu piirist kuni Haapsalu – Hiiumaa põhjatipu jooneni. Mereväejuhataja „C“ oli kontradmiral Franz Claassen peakorteriga Riias. Talle allutati operatsiooni „Beowulf II“ ajaks maabumis- ja julgestusüksus koodnimetusega Erprobungsverband Ostsee (Läänemere katseüksus), mis suutis korraga pardale võtta ühe jalaväerügemendi koos varustusega ja suurtükipatarei koos mõne hobuse ja veokiga. Ka Erprobungsverband oli esialgu formeeritud ja välja õpetatud operatsiooniks „Seelöwe“.
7. septembril määrati kindlaks Erprobungsverband Ostsee taktikaline liigendus. Üksuse ülem oli mereväekapten Johannes (Hans) Rieve (1892–1950) mootorjahil „Feja“.

„Feja“ ehitati 1926. aastal, kuulus Hollandi ajakirjandusmagnaadile Sijthoffile ning oli oma aja kiireim, suurim ja luksuslikem era-mootorjaht Hollandis. Sõja ajal rekvireeriti Kriegsmarine jaoks. Alates 1996. aastast taastati lõbusõidujahiks, kodusadamaks on Amsterdam.

Üksusse kuulunud alused jaotati kuueks salgaks (Gruppe).
Esimene, saatelaevade salk (ülem mereväe ülemleitnant Haggenmüller), paiknes Liepājas. Selle koosseisus oli neli rekvireeritud kaubalaeva, mis abilaeva (Hilfskriegsschiff) staatuses olid saanud uued nimed RO 22, H 27, RO 1 ja RO 24. Salka kuulus ka Saksa aurik „Adler“.

RO 22 oli 1920. aastal ehitatud 4370 brt Hollandi kaubalaev „Westplein“, mis 1944. aasta septembris Tallinna evakueerimise ajal sai Paldiski lähedal pommitabamuse, kuid jäi pinnale. 1945. aastal tagastati omanikule.

H 27 oli 1931. aastal ehitatud 5947 brt Prantsuse laev „San Mateo“, mille sakslased said 1940. aasta juunis Nantes’is sõjasaagiks.

RO 24 uputas 1944. aasta oktoobris Ventspilsi lähistel Nõukogude allveelaev Щ-310.

Teine salk mereväe ülemleitnandi Prechwinckeli juhtimisel allutati 5. miinitraalerite flotillile ja selle koosseisus olid kerged suurtükikandjad (leichte Artillerieträger, LAT) „Gretchen“ ja „Orion“ ning 1. ja 3. pukseeritavate pargaste grupp, ühes neli ja teises kolm rühma.
Kolmas salk oli allutatud 17. miinitraalerite flotillile, selle koosseisus oli raske suurtükikandja (schwere Artillerieträger, SAT) nr. 6 „Robert Müller“ ja LAT „Germania“ ning 2. pukseeritavate pargaste grupp nelja rühmaga. Salga ülem oli „Robert Mülleri“ kapten.

Suurtükikandjad olid rahuaegsed rannasõidumootorlaevad, mis relvastati laevasuurtükkide ja õhutõrjekahuritega. Kerge suurtükikandja oli relvastatud ühe 7,5 cm või 8,8 cm laevasuurtüki ning kergete õhutõrjekahuritega ja oli umbes 300 brt mahutavusega. Raskel suurtükikandjal oli 10 kuni 15 cm laevasuurtükk ja kerged õhutõrjekahurid ning mahutavus 500–600 brt. Enamasti kasutati neid konvoide saatelaevadena ja rannikujulgestuseks.

Neljas, suurtükikandjate salk allus otse mereväekapten Rievele. Salgaülem oli meresuurtükiväe ülemleitnant Vonberg. Salga koosseisu kuulusid SAT’id nr. 1–4 nimedega „Ost“, „West“, „August“ ja „Helene“.
Viies salk, mille ülem oli mereväeleitnant Buck, koosnes kuuest mobiliseeritud rannasõidumootorlaevast (Küstenmotorschiff, Kümo) – „Bishorst“, „Renate“, „Hans-Georg“, „Anna-Elisabeth“, „Armin“ ja „Fritz Vollmers“ ning sellele oli juurde antud veel seitse tsiviil-kümot. Salgas oli kolm suurt mootorpargast – B 1 PU, B 2 PU ja „Ermland“ ning mereväe maabumisalused (Marinefährprahm, MFP) F 101, F 105, F 114, F 115, F 116 ja F 118.

Tähisega F 100 jj olid A-tüüpi MPF-d, mille pikkus oli 47 m ja laius 6,5 m. Need olid relvastatud kahe 2 cm õhutõrjekahuriga. Kiirus oli kuni 10 sõlme ja meeskonda kuulus 17 meest. Ninas oli allalastav ramp. MFP võis pardale võtta 85–105 tonnise lasti, s.o kolm 24-tonnist tanki või 250 täisvarustuses sõdurit või kolm hoburakendit või kolm suurtükki koos eelikute ja rakendiga või 3–4 veoautot või 5–6 sõiduautot.

Kuuenda salga, mootorpaadisalga ülem oli korvetikapten Rolf Seeger, kes oli ühtlasi mereväe läviohvitser 61. jalaväediviisi staabis. Tema juhtis mootorpaati „Buyser“, peale selle kuulusid salka veel mootorpaadid „Aiola“, „Alma“, „Alpe“, „Buyser“, „Este“, „Geier“, „Kranich“, „Lune“, „Memel“, „Möwe“, „Möwe I“, „Noeck“, „Ostrpreußen“, „Star“, „Stepnitz“, „Strom- und Hfbau“, „Tangermünde“, „Wacht“ ja „Victoria“. Need olid tsiviillaevandusest üle võetud väiksemad mootorpaadid.
Peale selle oli Erprobungsverbandile allutatud 128. mootorparvlaevapataljon (Fährenbataillon 128 mot), mille ülem oli major Gandke (Gantke). Pataljonis oli 26 Siebelfähre-tüüpi parvlaeva ja tanker B T IV.

Siebelfähre-tüüpi parvlaev oli 130 tonnise veeväljasurvega transpordi- või maabumisalus, kuid neid ehitati ka õhutõrjeplatvormideks. 1940. aasta mudel oli 21 m pikkune ja 14 m laiune. Meeskonda kuulus kümmekond meest. Neid ehitati nii lahinguparvlaevadena (mahutas 100 täisvarustuses sõdurit või kaks veoautot) kui ka transpordiparvlaevadena (võttis pardale 250 täisvarustuses meest või kaheksa kuni viietonnist veoautot või kuni 12 hoburakendit või kaks suurtükki koos eelikute ja rakendiga või 12 sõiduautot). Parvlaeva relvastuses oli vastavalt vajadusele kuni neli 8,8 cm suurtükki ja üks nelja 2 cm rauaga õhutõrjekahur või kaks 3 cm õhutõrjekahurit FlaK 30. Parvlaeva jõuallikaks oli kuni kolm BMW lennukimootorit kokku 300 hj, mis võimaldasid sõita kuni 6,5 sõlmelise kiirusega.

Siebelfähre-tüüpi parvlaev 1941. aasta juulis Mustal merel. Pardal on 8,8 cm õhutõrjekahur. Horst Grundi foto. Saksa liiduarhiiv N 1603 Bild-054

Erprobungsverbandile alluva üksiku MFP-salga (Marine-Fährprahmgruppe) ülem oli mereväeleitnant Jaede. Selle koosseisus olid alused F 100, F 113, F 107, F 108, F 109 ja F 102.
Erprobungsverbandi ülesandeks oli üksuste üle Suure väina vedamine ja ka üleveo julgestamine merelt. Suuri logistikaprobleeme valmistas üksuse kirev koosseis – selle veesõidukid tarvitasid kuut eri sorti kütust, lisaks oli raskusi hoolduse ja varuosadega.

XXXXII armeekorpuse juhataja pioneeriväekindral Kuntze 8. oktoobri aruanne võttis muu hulgas kokku ka Siebelfähre- ja MFP-parvlaevade kasutamise kogemused. Esimesed töötasid väga hästi kuni kuuepallise lainetuseni. Küll aga soovitati lennukimootorid diiselmootorite vastu vahetada, sest lennukimootorite tööiga oli ainult 150 tundi. MFP-parvlaevade merekindlus oli suuremgi, kuid tema mahutavus oli väiksem. Seetõttu eelistati normaalse lainetuse korral Siebelfähre-parvlaevu. Viimased olid end hästi õigustanud ka õhutõrjealustena.

Mereväejuhatajale „D“ kontradmiral Theodor Burchardile, kelle vastutusala ulatus mereväejuhataja „C“ vastutusalast kuni rindejooneni ja kelle peakorter oli Tallinnas, allusid 34 väiksemat kalalaeva, neli parvlaeva, miinitraalerid, miiniveeskjad, torpeedopaadid ja kiirpaadid ning kolm allveelaevakütti. Lisaks allutati mereväejuhatajale „D“ Soome laevad: kaks rannakaitse-soomuslaeva, üks miiniveeskja ja kaks relvastatud aurikut. Osa laevadest kasutati pettemanöövriks „Nordwind“, mis pidid imiteerima dessandikatset merelt ja kaitsjate tähelepanu kõrvale juhtima.
Kontradmiral Burchardile allutati operatsiooni „Beowulf II“ raames Abwehri ohvitser korvetikapten Alexander Cellarius, kes Abwehri Helsingi osakonnas oli koordineerinud „Erna“ salga moodustamist. Nüüd tegi kontradmiral Burchardi talle ülesandeks formeerida väike flotill saartel maabumise toetamiseks. Cellarius kirjutas pärast sõda:

„Ma kavatsesin selleks värvata vabatahtlikkuse alusel eesti kalureid ja piiritusevedajaid oma paatidega. Ükskõik milliseid sunnimeetmeid nagu näiteks paatide rekvireerimine pidasin ma ebasobivaks, sest paadijuhtidena oli kohalikke olusid tundev personal niikuinii vajalik ning paadiomanikud tundsid oma paatide omadusi ja olid ka palju rohkem huvitatud oma paatide korrashoidmisest. [---] Eesti mereväeohvitseridest pakkusid end eesootavat ülesannet täitma leitnandid [Leopold] Loodus, [Johannes] Pent ja [Jaan] Riisenberg ning veel kaks nooremohvitseri. Lisaks [Arnold] Lell, kes oli kauaagne poilaeva kapten, tundis Eesti rannikuvete kõiki omadusi ja sobis minule pandud ülesandeks eriti hästi. Saksa ohvitseridest olid minu käsutuses leitnant Horn adjutandi ja käsundusohvitserina ning Sonderführer Kubitz.“

Oma väitel suutis Cellarius lühikese ajaga kokku seada umbes 60 mootoriga kalapaadist koosneva flotilli koos meeskondadega, mille ta septembri esimesil päevil Tallinna koondas. Lisaks oli tema käsutuses juba varasemast ajast 20–30 Soome paati ja Soome rannasõidu reisiaurik „Porkkala“ nende emalaevana. Soome ohvitseridest osalesid operatsioonis kaptenleitnant Ilmari Virkki, „Porkkala“ komandör leitnant Oiva Korvola ning leitnandid Aarne Kuismanen ja Tor-Erik Andersson (rannarootsi paadimeeste ülem). Cellariuse flotill ja soomlased osalesid varem Vormsi vallutamisel, kus kaptenleitnant Virkki haavata sai. Seejärel juhtis soomlasi leitnant Kuismanen. Eestlasi juhtis leitnant Loodus. Dessandile eelneval päeval koondati flotilli kõik merekõlblikud paadid Matsalu lahte. (11. septembri õhtul kella üheksa paiku väljusid Cellariuse grupi kaks pukserit, viis pargast ja 47 mootoriga kalapaati Paldiskist Rohuküla suunas.)

Luftwaffe

1941. aastal allusid väegrupi Nord pealetungi toetavale 1. õhulaevastikule kaks korpuse taseme väejuhatust: I lennuväekorpus ja Fliegerführer Ostsee (ülem ooberst Wolfgang von Wild). Suvel toodi õhulaevastiku alluvusse veel VIII lennuväekorpus, kuid see lendas Leningradi rindel, nagu enamasti ka I lennuväekorpus. Fliegerführer Ostsee täitis merelennuväe rolli. Erinevalt Balti laevastikust Kriegsmarinel oma lennuväge ei olnud. Saksa mereväelased tundsid sellest puudust: „Fliegerführer Ostsee ei olnud mereväele allutatud, nii et talle ei saanud anda ülesandeid, teda sai ainult paluda,“ kirjutas oma aruandes Marinebefehlshaber „C“.
Väejuhatuste tasemest madalamal jaotus Luftwaffe 1941. aastal rügementideks (Geschwader, ka eskaader), juhtimistasandi mõttes maaväe pataljonile vastavateks gruppideks (Gruppe) ja eskadrillideks (Staffel). Veel väiksem üksus oli lüli (Schwarm või Kette). Eskadrillis oli üheksa kuni 12 lennukit. Hävitajate lülis (Schwarm) oli neli, pommitajate lülis (Kette) kolm lennukit. Grupis oli kolm eskadrilli, sõltuvalt lennukitüübist 30–40 lennukit. Rügemendis oli kuni neli gruppi, mida tähistati Rooma numbritega. Lisaks maa peal baseeruvad üksused ja tagavaraüksused.
Operatsiooni Beowulf II esimese faasi toetuseks tegutses 9.–17. septembrini ajutine brigaaditaseme väejuhatus Fliegerführer „B“. Selle ülem oli 1. õhulaevastiku staabiülem kindralmajor Heinz-Hellmuth von Wühlisch. Tema staap komplekteeriti 1. õhulaevastiku staabiohvitseridest ja paiknes alates 10. septembrist Pärnu hotellis Vaasa. Selleks ajaks allutati Fliegerführer Ostsee Fliegerführer „B“-le. 17. septembril andis kindral von Wühlisch Luftwaffe tegevuse juhtimise Lääne-Eesti saarte piirkonnas üle ooberst von Wildile ja naasis oma ametikohale 1. õhulaevastiku staabiülemana.
Fliegerführer Ostsee alluvuses oli 806. pommitajate grupp (Kampfgruppe, ka Küstenfliegergruppe, K.Gr. 806), mis oli ette nähtud õhurekkeks, aerofotode tegemiseks, pommirünnakuteks ja miinide veeskamiseks. Sõja alguses oli grupis 25 pommitajat Junkers 88. Septembri alguses sai kaotusi kandnud grupp täiendust ja seejärel oli grupis 20 lennukit. Fliegerführer Ostsee 125. mererekkelennugrupis (Seeaufklärungsgruppe, SeeAufkl.Gr. 125) oli kolm eskadrilli vastavalt vesilennukitel Heinkel 60, Arado 196 ja Heinkel 114. Peale selle oli SeeAufkl.Gr. 125-le kavas allutada üks lüli hävitajaid Arado 65.
Lisaks lendas ajutiselt Fliegerführer Ostsee alluvuses torpeedolennukitena kuus Arado 196 ja viis Heinkel 115 vesilennukit. 21. septembrist 18. oktoobrini allusid Fliegerführer Ostseele 506. pommitajate grupi (siis veel nime all Küstenfliegergruppe, K.Gr. 506) 1. ja 3. eskadrill, mis baseerusid esialgu Riia lennuväljal. K.Gr. 506 lendas lennukitel Junkers 88A.
Suure väina ületamise ajaks toodi Keravere lennuväljale Haapsalust 18 km edelas ja allutati Fliegerführer Ostseele 54. hävitajarügemendi täiendusgrupi (Ergänzungs-Jagd-Gruppe, Erg.J.Gr. 54) löögieskadrill (Einsatz-Staffel) lennukitel Messerschmitt Bf 109E.
Suure väina ületamise ajaks saatis I lennuväekorpus Fliegerführer „B“ alluvusse ühe pommitajate ja ühe hävitajate grupi. 77. pommitajate rügemendi (Kampfgeschwader, K.G. 77) I grupi (I/K.G. 77) ülem oli kapten Joachim Pötter (1913–1992), grupil olid lennukid Junkers 88A ja need paiknesid Kuusiku lennuväljal. 26. hävitajarügemendi II grupp (II/J.G. 26) umbes 15 lennukiga Messerschmitt Bf 109 baseerus Pärnu lennuväljal.
Magnetmiinide kahjutuks tegemiseks Suures väinas kasutati lennugrupi „Mausi“ (Minensuchgruppe Mausi) kolme Junkers 52/3m MS (MS – Magnetspule, magnetpool) lennukit. Neile oli paigaldatud seade, millega madallennul kuni 30 m kõrgusel tekitati magnetväli, mis miinisütikud käivitas ja miinid lõhkema pani.

Junkers 52/3m MS magnetmeremiinide kahjutuks tegemiseks. Willi Weberi foto, 1942. Saksa liiduarhiiv, Bild 101I-331-3045-17

Kindral von Wühlisch kirjutas oma aruandes, et 14. septembri seisuga toetas operatsiooni Beowulf II 176 lennukit (113 pommitajat, 34 ründelennukit, 26 hävitajat ja kolm luurelennukit). I/K.G. 77 ja II/J.G. 26 lendasid 18. septembri varahommikul tagasi Leningradi rindele.
Luftwaffel olid oma lennuväljade kaitseks Eestis 10. õhutõrjerügemendistaabile allutatud õhutõrjepatareid. Rügemendiülem oli ooberst dr. Hermann Stolte ja tema staap oli Pärnus. Pärnus olid ka kolm rasket 8,8 cm õhutõrjepatareid 245., 643. ja 136. reserv-õhutõrjedivisjonist ning kaks kerget 3,7 cm õhutõrjepatareid 136. reservõhutõrjedivisjonist ja 613. maaväe õhutõrjedivisjonist. Üks 136. õhutõrjedivisjoni kerge patarei oli jaotatud Kuusiku ja Haapsalu lennuvälja vahel. Lisaks formeeriti üks ajutine kerge õhutõrjepatarei, mis pidi julgestama ülevedu ja oli paigutatud 12 Siebelfähre-tüüpi parvlaevale.

Autor*:
Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor

*Autoriõigused