Osmussaar oli viimane Eesti osa, mille Saksa relvajõud 1941. aastal oma kontrolli alla võtsid. Saart ei vallutatud, sest operatsiooni peeti liiga raskeks ja ohvriterohkeks ning eeldati, et enne Soome lahe külmumist evakueerib Balti laevastik Osmussaare garnisoni ise. Küll aga tehti saare vallutamiseks mitu plaani. Plaanid ja nende ümber peetud arutelud näitavad, millised asjaolud rääkisid Osmussaare dessandi poolt ja vastu ning kuidas mõjutasid otsustamist lahingute venimine Saare- ja Hiiumaal, sügise saabumine, aga ka laiemad strateegilised kaalutlused.
Allikad
Osmussaare kaitsmisest 1941. aastal kirjutas erupolkovnik
Fjodor Mitrofanov kogumiku „Таллин в огне" (1971) peatükis „Непокоренный
Осмуссаар“. Hiljem avaldas ta samal teemal eraldi raamatu „Флаг над Осмуссааром:
воспоминания участника обороны острова в 1941 г.“ (Tallinn: Eesti Raamat,
1980). Mitrofanov (s. 1905) teenis 1941. aastal leitnandi auastmes Osmussaare 314.
rannakaitsepatarei 1. torni ülemana. Saksa mereväe ja 61. jalaväediviisi
Osmussaare vallutamise plaane puudutavad materjalid on Kriegsmarine Läänemere staapide ja asutuste fondis
Saksa Liiduarhiivis. Meresõda Läänemerel, sealhulgas
Osmussaare vetes, kirjeldab Šveitsi ajaloolane Jürg Meister oma raamatus „Der
Seekrieg in den osteuropäischen Gewässern 1941/45“ (München: Lehmann, 1958).
Osmussare kaitsjad
Osmussaare asukoht oli suure strateegilise tähtsusega. Rannakaitsepatareid
koos Hanko poolsaare patareidega
Soome lõunarannikul sulgesid Soome lahe suu
igasugusele laevaliiklusele. Isegi pärast Tallinna mahajätmist augusti lõpus
ning Saare- ja Hiiumaa langemist sakslaste kätte oktoobris said Saksa laevad
Tallinna sõita ainult pimeduse varjus. Osmussaare patareid ohustasid ka Paldiski
reidil ankrus olevaid laevu.
Eesti valitsus rentis Osmussaare NSV Liidule 1940. a. kevadel
mõni kuu enne Eesti okupeerimist.
Osmussaare elanike evakueerimine 1940. aasta juunis. Elanikud lahkuvad saarelt, tõrkuvad lehmad veetakse praamile. 11. juuni 1940. Ferdinand Linnuse foto. Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 907:59
Aprilli lõpus paigutati saarele 46. üksiku ehituspataljoni
allüksused. Pataljoni ülem oli Saraatovi kubermangus sündinud kapten Nikolai
Tokarev (s. 1898), kes jäi 1941. a. augustis Eestis teadmata kadunuks.
Ehitustöid juhtisid 3. järgu sõjaväeinsener (= mereväe kaptenleitnant) Boriss
Slezinger (s. 1909, jäi Hanko evakueerimisel 1941. a. detsembris teadmata
kadunuks) ja Arhangelski kubermangus sündinud 2. järgu sõjaväeinsener (= mereväe
3. järgu kapten) Pjotr Sošnev (s. 1909, oli 1946. a. alampolkovnik). Ehitustööd plaaniti lõpetada 1941. aasta lõpuks, kuid sõja
alguse tõttu tõsteti tööde tempot. Saarele ehitati kolm patareid: soomustatud patarei nr. 314
nelja 180 mm suurtükiga, patarei
nr. 90
kolme 130 mm suurtükiga
ja 76 mm õhutõrjepatarei nr. 509. Kõik kolm allutati 205. üksikule suurtükiväedivisjonile. Esimesena valmis õhutõrjepatarei. 130 mm
patarei astus teenistusse 3. juulil ja 180 mm patarei tegi esimesed lasud 1.
septembril 1941. 205. divisjoni esimene ülem oli ülem Kiievi lähistel sündinud kapten
Mihhail Tsepenjuk (s. 1907).
Kapten Tsepenjuk määrati septembris uuele ametikohale, kuid sinna ta ei jõudnud. 1941. a. 4. novembril hukkus ta koos paljude teiste ohvitseridega, kui Hanko evakueerimise teise konvoisse kuulunud hävitaja Smetlivõi, mille pardal nad olid, miinile sõitis. Laev kaotas juhitavuse, sattus järgmise miini otsa, mis pani plahvatama laeva laskemoona, mis laeva lõpuks uputas. Hukkunute seas oli ka Hiiumaalt Hankosse toodud major Anatoli Tihhomirov.
Seejärel oli
divisjoniülem kapten Jevgeni Veržbitski, kes oli sündinud 1910. aastal Izmaili
linnas Bessaraabias (praegu Odessa oblastis). 1953. aastal läks ta polkovnikuna
erru. Divisjoni staabiülem oli kapten Gavriil Kudrjavtsev (1914–1993), kes oli pärit Trubtševskist Orjoli kubermangus. Osmussaarel teeninud ohvitseridest oli tema karjäär kõige kõrgema lennuga. Sõja lõpus oli ta rannakaitse Kroonlinna
sektori suurtükiväeülem, hiljem lõpetas mereväeakadeemia ja Vorošilovi nimelise
kõrgema sõjaväeakadeemia. Oli polügooniülem, sealhulgas 1959–1963 kaitseministeeriumi
Novaja Zemlja polügooni ülem ajal, kui seal katsetati vesinikupommi. Enne erruminekut
oli kindralstaabi akadeemia operatsioonikunsti kateedri vanemõpetaja, kindralleitnant.
Nõukogude ajal nimetati ta Haapsalu aukodanikuks.
Erukindralleitnant Gavriil Kudrjavtsev (keskel ordenite ja medalitega)
koos meenutab Haapsalu muuseumi töötajate ekskursioonil Osmussaare patarei juures 1941. aasta lahinguid. August 1985. Rahvusarhiiv, EFA.332.0.125830
Divisjoni komissar oli pataljonikomissar
Nikita Gussev, kes oli sündinud 1909. a. Armeenias ja läks 1956. a. polkovnikuna
erru.
180 mm rannakaitsepatarei nr. 314 ülem oli kapten Ivan
Kleštšenko, kes oli sündinud 1907. a. Harkivi lähedal ja läks 1947. a. erru
majori auastmes. 130 mm patareid nr. 90 juhtis kapten A. Panov ja 509.
õhutõrjepatarei ülem oli vanemleitnant Pavel Sõrma, kes oli sündinud 1916. a.
Nikolajevis (Mõkolajiv Ukrainas) ja läks 1960. a. erru polkovniku auastmes.
Divisjon allus kuni 8.
septembrini SUSile Hiiumaal, misjärel allutati Hanko mereväebaasile, mida
juhtis rannakaitse kindralleitnant Sergei Kabanov.
Osmussaare vallutamise katse ja
kaitsjate dessant mandrile
Kui Saksa väed septembri alguses Mandri-Eesti
läänerannikule jõudsid, kavatseti Osmussaar käigult vallutada. Seda pidi tegema eestlaste Erna salk ülemleitnant Kurt Reinhardti juhtimisel.
Kasutati ilmselt korvetikapten Cellariusele allutatud kohalikke mootorkalapaate.
Sarnaselt Beneschi eriüksuse rünnakule Kübassaare patarei vastu 14. septembril (vt peatükk Suure väina dessant ja Muhu vallutamine) nurjus seegi ettevõtmine. Kaotused ei olnud väga suured, samasugust põhjalikku järeluurimist, nagu tehti Beneschi operatsiooni nurjumise
põhjuste väljaselgitamisel, ei näi tehtud olevat. Asi võis olla selleski, et Erna
salga eesti vabatahtlike saatus sakslastele nii palju korda ei läinud kui hästi
väljaõpetatud Abwehri eriüksuslaste oma.
Arvatavasti lähtuti Haapsalust. Operatsioon oli hulljulge,
sest Osmussaar oli tugevasti mehitatud ja relvastatud, kuigi suurtükipatareide,
kuulipildujapositsioonide ja tõkete ehitamine oli veel pooleli. 4. septembri
hilisõhtul kanti XXXXII armeekorpuse sõjapäevikusse ülemleitnant Kurt
Reinhardti teade: Osmussaarele teel olnud maabumiskomandot tulistati kolmest
suurtükist šrapnellidega ja ettevõtmine nurjus. Hiljem teatas 217.
jalaväediviisi 1. kindralstaabiohvitser XXXXII armeekorpusele, et Erna salga paadid
jõudsid ainult Luksi jooneni (Riguldist lõuna pool), kui neid kell kuus
hommikul tulistasid Osmussaarelt 7,5 cm suurtükid; kell kuus õhtul jälle 7,5 cm
ja 15 cm ning kell seitse Vormsilt 7,5 cm suurtükid. Näib, et paadid jõudsid Hara
lahte Riguldi juures või siis sealt veidi põhja poole, kui Osmussaare
suurtükiväereke
nad avastas. Vormsi 76 mm õhutõrjekahurite (Saksa 7,5 cm) jaoks olid paadid
laskeulatuse piiril ja Osmussaare õhutõrjekahurite
laskeulatusest väljas. Arvatavasti tabas paate Osmussaare 130 mm
rannakaitsesuurtükkide tuli. Kaotused pole teada: 217. jalaväediviis kaotas 4.
septembril kaks meest haavatuna ja ühe teadmata kadununa ning 5.–7. septembril
kaotusi ei olnud. Kuid eesti vabatahtlikud Saksa üldises kaotuste
arvestuses alati ei sisaldunud.
Fjodor Mitrofanov kajastas maabumiskatset oma mälestustes. Tema väidab selle toimunuks 6. septembril ja kirjutab, et Saksa
suurtükiväe ettevalmistustule järel tuli Põõsaspealt 12 dessantkaatrit ja
Riguldi poolt üheksa. (Põõsaspealt lähtunud paatidest Saksa sõjapäevikud ei
kirjuta.) Osmussaare patareide „kanonaadi kõmin lõi hingekella fašistlikule
dessandile. Enamik elavjõuga mehitatud kaatreid lendas pilbasteks pärast
esimesi suurtükikogupauke.“ Nõukogude sõjamälestuskirjandusele omaselt värviga ei koonerdata. Samuti kirjutab Mitrofanov 5. septembril mandrile tehtud
dessandist (Saksa sõjapäevikute järgi oli see 9. septembril). Ühele kaatrile ja
45 mm kahuritega relvastatud transpordilaevale paigutati 50 dessantväelast ülesandega hävitada
Põõsaspea neemel kolm kuunarit, mille ehitamine oli
Põõsaspea sadamas pooleli, samuti lasta õhku sidesõlm ja vaatlustorn Osmussaare
vastas metsas, kust kogu saar oli binokliga hästi vaadeldav. Maabumine
õnnestus, kuid sel ajal, kui punaväelased lasid õhku sidesõlme ja vaatlustorni,
olid sakslased vallutanud Põõsaspea sadama. Dessant pidi kaatrile naasma mererannast
ja et transpordilaeval peeti neid algul sakslasteks, sattusid mehed kahe tule
vahele. Kaotuste suurust Mitrofanov ei nimeta – ta kirjeldab kahe
laevastiklase kangelassurma ja ühe vanema (staršina) mahajäämist, kes siiski lõpuks
eluga pääses –, kuid näib, et enamik mehi jõudis Osmussaarele tagasi.
Põõsaspea rand 1934. aastal. Gustav Vilbaste foto. Rahvusarhiiv, EFA.554.0.183111
XXXXII armeekorpuse ja 217. jalaväediviisi sõjapäevikute järgi teatas Põõsaspea
rannakaitsepatarei vaenlasest 9. septembril. „Maabus umbes 60 punaarmeelast,
kes oletatavasti tulid Osmussaarelt, ja ründasid Põõsaspea suurtükipatareid.“ 217.
jalaväediviisi kiirreageerimisjõud (jalgrattaüksus ja motoriseeritud üksused)
lõid rünnaku tagasi. Saksa mereväe teatel oli rannakaitsepatarei mõnda aega
võitlusvõimetu
.
Saksa väejuhatuste arutelud Osmussaare vallutamise üle
18. oktoobril, Hiiumaa lahingute ajal, kirjutas 61.
jalaväediviisi 1. kindralstaabiohvitser major Clauß 18. armee peakorterile, et
luureandmetel on saarel 1500–2000 punaväelast, neli 18 cm suurtükki
soomustornides, kolm 13 cm suurtükki ja mitu 7,6 cm õhutõrjepatareid. Saare
vallutamiseks eeldati vaja minevat tugevdatud jalaväepataljoni ja
pioneeripataljoni, 777. pioneeri-maabumiskompaniid, 130 ründepaati, 18
Siebelfähre-parvlaeva
(seal hulgas kolm suurtükkidega lahinguparvlaeva), üht raskesuurtükiväedivisjoni tuletoetuseks
mandrilt ning ründelennukeid ja hävitajaid. Dessandi lähtekohaks plaaniti
Haapsalu, sest mujal oli meremiinioht liiga suur. Voosi kurk Vormsi ja mandri
vahel tuli läbida õhtuhämaruses ja maabumine Osmussaare edelaranniku keskel oli
kavas hommikul kell kuus ühe lainena.
Maabumisettevalmistused said alata kõige varem kolm päeva
pärast lahingute lõppu Hiiumaal, sest varem poleks jõutud ujuvvahendeid koondada.
Operatsiooni ettevalmistamise ajal ei saanud 61. jalaväediviisi mandrile
vedada. Kuid diviisi oodati pingeliselt Leningradi all. Selles olukorras tegi
major Clauß diviisi staabi nimel ettepaneku sundida Osmussaar alistuma
suurtükitulega mandrilt, milleks pidanuks kasutama kõiki diviisi käsutusse
antud väegrupi raskesuurtükiväeüksusi ja diviisi enda suurtükiväge. Pärast
kahepäevast suurtükituld pidid ründelennukid saart raskemate pommidega pommitama
ja siis heitma alla lendlehed üleskutsega alistuda.
Diviisi ja diviisile allutatud üksuste äraveoks Hiiumaalt –
ja seda normaalse ilma ja veeseisu korral – arvestati kuluvat 15–16 päeva.
20. oktoobril koostas
mereväe läviohvitser
väegrupi Nord ülemjuhatuse juures mereväekapten Konrad Weygold märgukirja Osmussaare vallutamise
kohta (
Vortragsnotiz). Saare vallutamise vastu 61. jalaväediviisi üksustega
rääkis asjaolu, et diviisi vajati Leningradi all ja Osmussaare operatsioon
oleks diviisi Leningradi rindele saatmise mitu nädalat edasi lükanud. Eeldati,
et Osmussaare garnison jääb varustamise katkemise tõttu varem või hiljem nälga,
mis lihtsustaks saare vallutamist.
Saare kiire vallutamise vajadus tulenes asjaolust, et
Osmussaare patareid kontrollisid mereteed Tallinna. Vallutamine polnud hädavajalik
meresõja seisukohalt, küll aga transpordivajaduste rahuldamiseks, eriti mis
puudutas väegrupi Nord ja 1. õhulaevastiku varustamist. Tallinna mereühenduse
avamine aidanuks ka Eesti majandust kiiremini käima saada. Seadmed põllumajanduse
ja tööstuse jaoks jõudnuksid meritsi pärale lihtsamini kui ülekoormatud raudteel.
Pealegi võimaldanuks meretransport leevendada raudtee ülekoormust. Toodangu ülejääke Saksamaale vedada oli meritsi
samuti
kasulikum; ka rahu ajal oli Eesti väljavedu
toimunud Tallinna sadama kaudu. Majanduse käimasaamine oli hädavajalik väegrupi
Nord varustamiseks ja Eesti lõimimiseks Suur-Saksa majandusse.
Saare mahasurumise võimalikkusse suurtükiväe ja õhuväega
suhtus Weygold skeptiliselt ja toetas dessanti. 18. armee peakorter oli
seisukohal, et see nõuab vähemalt kahte pataljoni. Weygoldi märgukirja alusel
otsustas väegrupi Nord ülemjuhataja dessandi kasuks.
Väegrupi peakorteris kõheldi esialgu 61. jalaväediviisi
äraviimise pärast saartelt. Võimalikku rünnakut Hanko poolsaarelt Hiiumaale või
Saaremaale peeti ebatõenäoliseks, kuid mitte võimatuks. Aga juba 23. oktoobril
otsustati 61. jalaväediviis võimalikult kiiresti Leningradi rindele
transportida. 27. oktoobril kinnitas väegrupi Nord ülemjuhataja veel kord oma
nõusolekut Osmussaare vallutamisega; 29. oktoobril teatas 18. armee, et üks 61.
jalaväediviisi rügement (ilmselt 162.) jääb Hiiu- ja Saaremaale kuni 5. novembrini.
Saksa mereväe jaoks oli tegu operatsiooniga mitme mereväe
väejuhatuse vastutusala piiril. Mereväejuhataja (
Marinebefehlshaber) „C“
kontradmiral Franz Claasseni vastutusala algas Saksa-Leedu piirist ja ulatus Haapsalu-Hiiumaa
põhjatipu jooneni, kaasa arvatud Lääne-Eesti saared. Sellest joonest kuni
rindejooneni oli mereväejuhataja „D“, viitseadmiral Theodor Burchardi
vastutusala. Osa Soome lahel ja Lääne-Eesti saarte piirkonnas kasutatud
kohapeal teenistusse võetud veesõidukitest allus viitseadmiral Burchardile,
kaasa arvatud Abwehri Helsingi osakonna juhile korvetikapten Alexander Cellariusele
allutatud mootorkalapaadid.
(Mereväejuhataja „C“ liideti 6. novembril
mereväejuhataja „D“-ga ja nimetati ümber Ostlandi mereväejuhatajaks –
Marinebefehlshaber
Ostland, kelleks sai kontradmiral Burchardi.)
Mereväejuhatajad allusid mereväe
ülemjuhatusele Läänemerel (vastas armee ülemjuhatusele maaväes) ja see omakorda mereväegrupi
ülemjuhatusele Nord. Merel tegutsesid miinitraalerite ja väikeste miinitraalerite
(
Räumboote) flotillid. Mereväejuhataja „C“ alluvuses tegutses endiselt
Erprobungsverband
Ostsee transpordilaevastik. Pioneeri-maabumisalused ja ründepaadid olid aga maaväe
üksused.
22. oktoobril esitas oma kaalutlused mereväeülema
„C“ staabiülem. Talle teadaolevalt oli 18. armee operatsiooniks eraldanud ühe
jalaväerügemendi, kolm motoriseeritud rannakaitsesuurtükidivisjoni, ühe
haubitsadivisjoni ja 660. pioneeripataljoni. Selleks oli 61. jalaväediviis oma
alluvuse taotlenud mereväejuhatajale „C“ allutatud motoriseeritud rannakaitsepatareisid
nr. 509, 512, 2./914 ja 3./914, mis olid saanud juba käsu end ärasõiduks valmis
seada. Operatsiooni pidi juhtima 61. jalaväediviisi staap. Enne dessanti tuli
61. jalaväediviis Hiiumaalt ja Saaremaalt Mandri-Eestisse vedada. Niisiis ei
saanud rünnak toimuda varem kui kolme nädala pärast.
Erprobungsverband
Ostsee ülema teatel poleks tema ujuvvahendid pärast 61. jalaväediviisi mandrilevedu enam tehnilises mõttes lahinguvõimelised, mistõttu dessant
Osmussaarele tuli ette näha ründepaatide ja pioneeri-maabumisalustega. Siiski
oli mereväejuhataja „D“ nõus, et kaasatakse korvetikapten Cellariuse 40–60 mootorkalapaati, kuid tagasivedu Osmussaare vallutamise järel pidi jääma
Erprobungsverband
Ostsee aluste hooleks. 61. jalaväediviis soovis tungivalt, et merevägi
teeks dessandi ajal pettemanöövreid, kuid ristlejad olid Lääne-Eesti saarte
lähistelt ära viidud ja miinitraalerite rakendamine oli mineeritud mere ja
vaenlase suurtükiväe ülekaalu tõttu vaevalt võimalik.
Lisatud oli korvetikapten Cellariuse eriüksuse (
Sondergruppe)
kiri mereväejuhataja „D“-le samast päevast. 20. oktoobril oli mereväejuhataja
„C“ taotlenud 80 mootorkalapaati. Cellarius käskis kõik sõidukorras
mootorpaadid ida pool Tallinna, mida kalapüügiks ei kasutata, kohe Tallinna
tuua. Kalapüügil olevate paatide omanikke kohustati 24 tunni jooksul pärast
käsu saamist Tallinna jõudma. Meeskonnad kutsuti kokku ja saadeti kuni
väljakutseni puhkusele. Sedasama tehti ka lääne pool Tallinna. Paadid kavatseti
koondada Paldiskisse, ülejäänud jäid esialgu Haapsallu ja Pärnusse. Tehti
kindlaks kogu kütusevajadus paatide ülesõiduks Pärnust, Haapsalust ja Loksalt
vastavalt Tallinna või Paldiskisse. Kui operatsiooni aeg on umbkaudu kindlaks
määratud, tuli kõik paadid Paldiskisse koondada. Hoolitseti meeskondade (umbes
200 meest) majutuse ja toitlustuse eest. Paadimeeskondadele nähti Paldiskis ette
vähemalt kaks päeva õppust. Iga paat oli võimeline pardale võtma 8–10 meest.
Lähtekohaks plaaniti Põõsaspea neem, sest sealt oli
Osmussaare edelaranna keskpunkti viis meremiili ja paadid said seal olla ka
päeval, nii et neid Osmussaarelt näha polnud. Meeskonnad sai majutada Põõsaspea
ümbruse taludesse ja Põõsaspeale läks hea tee, mis sobis üksuste kohaleveoks.
Üksuste paatidesse paigutamiseks tuli pioneeridel ehitada umbes 10–15 m pikkune
sadamasild kuni 1,5 m sügavuseni. Kuna Osmussaarelt sai Põõsaspead tulistada, tuli
paadid Paldiskist sinna tuua alles operatsiooni eelõhtul. Maabumisoperatsiooni eeskujuks
oli Cellariuse üksuse (s.o Erna salga) maabumine Muhus 1941. a. septembris.
Vajaminevate
vahendite loetelu ei olnud väga pikk: 200 päästevesti, kuus väikest
paadikompassi ja petrooleumilaternat, 80 taskulampi, 300 m 7 cm jämedust
köit, 8–10 10–15 kg raskust ankrut, 10 valgustusraketti, 200 esmaabipakki ja
teraskiivrit, 10 ründepaati ja 10 keskmist kummipaati, mõned suuremad
kummipaadid tankitõrjekahuri jaoks ning 12 merekaarti Pärnust Paldiskini.
Operatsiooniplaan „Isegrim“
26. oktoobril andis 61. jalaväediviisi ülem diviisikäsu
operatsioonipaaniga „Isegrim“.
Ta sõnastas operatsiooni põhjenduseks: „Vaenlane tõkestab Osmussaarelt piki Eesti rannikut kulgevat veeteed, mis on vajalik looderinde tegevuse toetamiseks. Mulle
on ülesandeks tehtud oma diviisi osadega ning koostöös Kriegsmarine ja
Luftwaffega vaenlane Osmussaarel hävitada.“ Järgnes Osmussaare kirjeldus: 5 km
pikk ja 1–1,5 km lai, kivine pinnas, saare loodeosas paekaljud, läänekaldal 10
m kõrgune pankrannik. Kaguosas arvukad järvekesed, mis vihmaga üle ujutatakse.
Elanikud olid alates 1941. a juulist mandrile viidud. Saare sõjalised objektid
olid umbes 100 m pikkune ja 6 m laiune puidust sadamasild külast edelas. Teine
sadamasild oli saare lõunatipust läände jäävas lahes, samuti puidust, 200 m
pikkune ja 6 m laiune. Tuletorn saare loodetipus oli muudetud komandopunktiks,
maa poolt kaitsesid seda kolm muldonni-punkrit. Raadiojaam oli umbes 100 m
tuletornist edelas. Ohvitserid olid majutatud Osmussaare külla, laatsarett oli
koolimajas. 600 m koolimajast põhja pool mõlemal pool teed olid rannakaitsepatareid:
teest paremal 18 cm patarei à kahe suurtükiga kahes soomustornis. Teest vasakul
13 cm patarei, arvatavasti neli (tegelikult kolm) kahurit soomuskupli all
(tegelikult ainult soomuskilbiga). Patareid
pöörasid 360 kraadi. Kirik külast lõunas oli ümber ehitatud laskemoonalaoks ja
töökojaks. Kirikust lõunas teeristil oli elektrijaam. Kasarmutes lõunatipu
muulist loodes paiknes ehituspataljoni staap. Puitalused raskekuulipildujate jaoks
olid paigutatud üle kogu saare. Traattõkked saare lõunarannas olid valmis
ainult põhjapoolses servas. Arvatavasti oli kohati mineeritud ka rannariba.
Osmussaare kirik ja kalmistu 1934. aastal. Gustav Vilbaste foto. Rahvusarhiiv, EFA.554.0.183114
Saart mehitas umbes 2000 meest, neist 1200
inseneripataljonide nr. 36 ja 52 üksustes. 18 cm rannakaitsepatareis oli 350,
13 cm patareis 180, nelja 7,5 cm (tegelikult 76 mm) välikahuri meeskondades 60
ja 4–6 raske (s.o 76 mm) õhutõrjekahuri meeskondades 115 meest, lisaks 50
tankitõrjekahurite meeskondades. Osa olid trahviüksuste mehed. Saarel oli kuus
sõiduautot ja 40 veoautot.
Dessandi jalaväeks plaaniti 162. jalaväerügement, mida
rünnakul pidi toetama diviisi 161. pioneeripataljon. Raskesuurtükiväest oli kavas
kaasata 511., 436. ja 536. raskesuurtükidivisjon, 24. vaatlusdivisjoni 2.
(helimõõdu) patarei, 509. ja 2./914. maaväe rannakaitsepatarei ning 111.
õhutõrjerügemendi 3. ja 5. patarei. Suurtükiväe tegevust juhtis 609. suurtükiväerügemendistaap
(z.b.V.). Pioneeriüksustest allusid 680. pioneerirügemendi ülemale 660.
pioneeripataljon, 100. ehituspataljon, 683. sillaehituspataljoni 4. kompanii,
777. pioneeri-maabumiskompanii, 904., 905. ja 906. ründepaadikompanii ning
ettevalmistustel ka 161. pioneeripataljon (mis hiljem pidi toetama dessanti).
Diviisistaabi otsealluvuses olid 161. tankitõrjedivisjoni 3. patarei, 161.
sidepataljon ja õhurekke lennueskadrill 4. (H) 21. Operatsiooni toetas
mereväejuhataja „C“ koos
Erprobungsverband Ostsee ja Cellariuse erigrupi
ujuvvahenditega.
Kriegsmarine laevade toetus julgestuseks oli veel
lahtine. Samuti oodati 1. õhulaevastiku lennukeid.
Operatsioon kavandati kolmejärgulisena. Esimeses järgus pidi
vaenlast kurnatama suurtükitule, lennukipommide ja lendlehtede ning
rünnakuähvardusega ja ta maha surutama. Teises järgus oli kavas dessandipäeval maabuda enne koitu kahe lahingugrupina, üks saare kirde- ja teine
edelarannal. Kolmandas järgus pidid lahingugrupid edasi tungima, ühinema põhja
pool kirikut ja kuni tuletornini läbi murdma, samal ajal lõunasuunda
tõkestades. Saare kaguosa puhastamine oli plaanis viimasena.
Kirderannal pidi plaani järgi maabuma üks tugevdatud
pataljon, mis lähtunuks Keibu lahest 100 ründepaadil ja 50 Cellariuse erigrupi mootorkalapaadil, ning pidi maabuma avatud rannal umbes kilomeetri jagu põhja pool kirikut. Lahingugrupp
pidi ründama lõuna poolt väikest järve, mööduma külast ja ühinema edela
lahingugrupiga. Viimasesse kuulus ülejäänud rügement. Grupp pidi koonduma merelahes
lõuna pool Rooslepatning sõitma Osmussaarele
Siebelfähre-parvlaevadel,
pioneeri-maabumisalustel ja ülejäänud mootorkalapaatidel, randudes saare
edelarannal sadamasillast loodes. Esmalt tulI vallutada sadam ja sadamsild, et
seal saaksid silduda pioneeri-maabumisalused. Seejärel tuli moodustada sillapea
ja jõulise löögiga itta tungida, et ühineda kirde lahingugrupiga. Viimase rünnakuga põhja suunas pidi vallutatama mõlemad rannakaitsepatareid tuletornist
kagus. 660. pioneeripataljon pidi olema samuti valmis
saarele sõitma, kui olukord seda nõuab.
Enne dessanti pidi suurtükiväe ettevalmistustulega alustama
511. raskesuurtükidivisjon, mis oli juba operatsioonipiirkonda jõudnud. Seda toetanuksid vastavalt saabumisele ülejäänud maaväe suurtüki- ja
rannakaitsepatareid. Suurtükiväe ülesanne oli maha suruda vastase patareid,
purustada tema asupaigad ja laod ning nõrgestada ebakorrapäraste
tulelöökidega eriti öösel vastase võitlusvaimu. Umbes viis päeva enne dessanti tuli
anda iga päev kella poole viiest seitsmeni hommikul tulelöök, et vaenlast
eksitada ja teda ühtlasi suurtükitulega harjutada, et ta ei oskaks oodata tegelikku
rünnakut. 15 minutit enne dessandi maabumist tuli anda tulelöök
maabumispaikadesse ja rannakaitsepatareide pihta. Edasi pidi
eelvaatlejate juhtnööride järgi
pealetungi toetama
maaväe suurtükivägi.
680. pioneerirügemendiülemale alluvad üksused vastutasid koostöös
mereväejuhatajaga „C“ ujuvvahendite kohaleveo ja ettevalmistamise ning
merepääste eest. Koos 162. jalaväerügemendiga tuli teha veesõidukitesse asumise
õppus. Pioneerid pidid lahingugrupid alustele paigutama ja kohale vedama,
pealetungitrassid
kindlaks määrama ja tähistama ning 660. pioneeripataljoni
üleveoks ette valmistama.
Mereväejuhatajal „C“ paluti tagada mõlema lahingugrupi
üleveo mereväeline juhtimine, taotleda mereväe vastavatelt väejuhatustelt
pettemanöövrite korraldamist vaenlase jõudude sidumiseks ja alustada
miinitõrjet Osmussaare loodekalda vetes, et juhtida vaenlase tähelepanu sellele
suunale.
Õhutõrjeks allutati 111. õhutõrjerügemendi 3. ja 5. patarei 609.
suurtükiväerügemendistaabile (z.b.V.), et kaitsta ja julgestada maabumist.
61. jalaväediviisi staap paigutati
27. oktoobril Haapsallu.
Täpsustatud luureandmed
28. oktoobril edastas mereväeluure sihtüksus (
Marine-Abwehr-Einsatz-Gruppe)
mereväejuhataja „C“ juures ülevaate Osmussaarest. Allikaks oli Grigori Šitskov
(Štšitskov), kes oli 13. septembrini Osmussaare garnisoni majandusülem, siis vangi langenud ja sõjavangina
Kuressaares. Teavet jagasid ka eelpoolnimetatud major Aleksandr Halapsin ja kapten Aleksandr
Markin.
1940. a. sügisel oli lõppenud ühe sadama ehitus. Sadamasilla
tipus oli vesi 12–14 jalga sügav, muuli pikkus oli 80 m ja laius 4–6 m. 1. septembril 1941
purustati sadamasild osaliselt, mineeriti ja ümbritseti okastraadiga. Sellest
500 m põhja pool oli punane maja, kus oli raadiojaam. Majast 200 m kirdes oli 180
mm patarei. Meeskond oli patarei juures betoonvarjendeis. Saarel oli oma elektrijaam, peale
selle sai patarei voolu ka suurest elektrijaamast (500 m sadamasillast kirdes).
1941. a. augustis tegi patarei proovilaskmise Haapsalu suunas ja 13. septembril
1941 tulistas Vormsit. Mürsuvaru umbes 500 lasku. Tuletorni juurde viiva tee
ristmiku lähedal, umbes 600 m kaugusel ja 40 m teest vasakul, oli kolme
suurtükiga 130 mm patarei. 13. septembril oli neil vähe mürske. Kuues kohas olid maasse kaevatud raskekuulipildujapesad.
13. septembril ei olnud saare rand veel mineeritud. Miine
oli umbes 100. Rannas olid meres traattõkked. 13. septembril oli saarel 165
mobiliseeritud ehitustöölist ja 80 meest 46. ehituspataljonist, mille 1000–1200
meest olid 28. augustil Hankosse veetud. Nad võtsid kaasa kolm tankitõrjekahurit ja
10 raskekuulipildujat. Veel oli saarel 18 mobiliseeritud ehitusinseneri ja 422
mereväelast, kokku 685 meest. Saar on
mandriga ühendatud kaabliga. Kus kaabel mandril maa peale tuli, seda pidi teadma leitnant Kalinin, kes oli arvatavasti Osmussaarel. Saarel oli 15 veoautot, neli sõiduautot,
kaks mootorratast, 14 jalgratast ja 15 hobust. 13. septembril oli sadamasilla
juures üks kutter, 12 kaluripaati, neli purjepaati ja
eesti meeskonnaga
100 BRT aurik Alf. Toiduvarusid oli samal päeval 100–120 t jahu, 30 t kruupe, seitse
tonni soolakala, kaheksa tonni soolaliha jm, samuti 90 lehma ja 10 siga. 16. septembril tõid kolm purjelaeva talverõivad ja umbes 15 tonni bensiini.
29. oktoobril teatas
mereväegrupi Nord ülemjuhataja, et Osmussaare vallutamine ei ole nii vajalik,
et seda peaks tegema 1941. a oktoobri lõpus või novembris.
30. oktoober: Mereväejuhataja
„C“ arvamus operatsiooniplaani „Isegrim“ kohta
Miinitraalerite ja suurtükikandjate suunamine saare ümbrusse
tähendaks miiniolukorra tõttu täisoperatsiooni. Seetõttu pidas miinitraalerite
ülem saare tulistamist miinitraaleritelt nii distantsi kui ka vähese mõju
tõttu tarbetuks.
Vahemaa juures üle 1000–1200 m jäätusid ründepaatide mootorite karburaatorid (
Vergaser) alates kolmest soojakraadist ja see juhtus igal
juhul. Suurtükitule tõttu saarelt ei saanud paate mereväe parvlaevadel kohale
vedada isegi suitsukatte varjul. Miinitraalerite ülem ei tahtnud enda peale võtta kala-
ja ründepaatide juhtimist Keibu lahest, sest ka selleks oli miiniohu tõttu vajalik
täisoperatsioon.
61. jalaväediviis plaanis ujuvvahendite olemasolul mereületuse
ilma mereväeta umbes 80 Cellariuse mootorkalapaadil, kaheksal
pioneeri-maabumisaluse ja 150 ründepaadil järgmiselt:
a) 50 kaluripaati 100 vaheldumisi
sleppi võetud ründepaadiga, 500 meest Keibu lahest, kohalejõudmine 5–8 tundi,
Navigatsioonijuht Cellarius;
b) 25 kaluripaati ja kaheksa
pioneeri-maabumisalust 50 sleppi võetud ründepaadi ja umbes 300 mehega merelahest
Rooslepast lõunas. Navigatsiooni juhivad kaks väikest miinitraalerit.
Kohalesõit umbes viis tundi. Maabumine pimedas arvestamata veealuseid
traattõkkeid, mille vastu pole vahendeid.
Pärast maabumist plaaniti pidada jalaväelahing ilma mereväe toetuseta.
Mereväe arvates oli mõistlikum lähtuda lahtedest kummalgi pool Põõsaspea neeme
ainult kaluripaatidel ja ründepaatidel, sest Põõsaspea on poole lähemal ja meresõidu
seisukohalt lihtsam, ning loobuda pioneeri-maabumisalustest, mis oleksid heaks märklauaks
saare suurtükkidele.
Saare patareide mahasurumiseks vajati umbes 60 15 cm maaväesuurtükki, 21 cm mörseripatareid ja tugevat lennuväge ning
see olnuks võimalik ainult vaikse ja sooja ilmaga. Isegi kui viimane eeldus olnuks täidetud, polnuks saare vallutamine dessandiga enam vajalik. Jääolud ei lubanud saart vallutada ka üle jää, seist väinas on tugev hoovus ja jääpangad.
Alistumisettepanek
Novembri alguses saatsid sakslased Osmussaarele
palamentäärid ettepanekuga alistuda. Üks neist oli nähtavasti major Halapsin,
kes oli Hiiumaal sakslaste poole üle läinud. Saksa- ja venekeelne üleskutse
tekst, mis saarele viidi, on säilinud, alla on kirjutanud Saksa maaväe juhatus
Eestis. Osmussaare kaitsjad ei võtnud ettepanekut vastu. Fjodor Mitrofanov
kirjutab samuti allaandmisettepanekust, kuid omistab selle kindraladmiral Rolf
Carlsile ja nimetab teda Saksa väegrupi juhatajaks Eestis. Tegelikkuses oli Carls
mereväegrupi Nord ülemjuhataja.
14. novembril, kirjutab
Mitrofanov, lähenesid saarele 18 kaatrit. „Meile olid need erikonstruktsiooniga
kaatrid juba tuttavad,“ kirjutab ta, „ja me eeldasime, et 18 kaatrit, see on
ligikaudu 1000 kergerelvadega sõdurit.“ Tema teatel jagunesid kaatrid 60–65
kaabeltau (s.o 11–12 km) kaugusel kolme rühma ja hakkasid kalda poole kihutama,
kuid rannakaitsepatareide ja õhutõrjepatarei täpne tuli hävitas dessandi. Saksa
mereväe allikate järgi olid need baaslaeva MRS 11 (endine Osnabrück, vt peatükk Saaremaa vallutamine ja lahingud Sõrve poolsaarel) väikesed miinitraalimiskaatrid (nn pinassid),
mis Osmussaare lähedal miine otsisid. Üks neist sai täistabamuse ja uppus, viis
said vigastada. Pole
teada, kui palju oli neid parajasti Osnabrücki pardal ja kui palju neist vette
lasti; kuid isegi kui neid olnuks 18, ei suutnuks nad tuhandet meest pardale
võtta.
2. detsember: väegrupi Nord peakorteri telegramm Ostlandi mereväejuhatajale
Osmussaart tulistavad maaväe
rannakaitsepatareid nr. 509 (15 cm) ja nr. 2./914 (10 cm). Kaheksa päevaga on
võimalik juurde tuua pool maaväe rannakaitsepatareist
(10 cm)
nr. 1./129.
Ostlandi mereväejuhataja pidas neid patareisid Osmussaare mahasurumiseks
piisavaks. Väegrupp Nord peaks komanderima ühe vilunud suurtükiväe
vanemohvitseri ja ühe suurtükiväerekke lennuki sisselaskmise korraldamiseks. Osmussaare
vallutamine pole lähemal ajal võimalik, sest meri jäätub ja sel aastaajal
üle mere ei pääse. Väegrupp Nord andis ründepaadikomandod ja
Siebelfähre-parvlaevad
ära. Väegrupil pole vabu jõude saare ründamiseks ja merevägi ei saa toetada.
Püsiv jääkate Osmussaare ja mandri vahel tekib ainult külmal talvel kaheks kuni
neljaks nädalaks jaanuaris-veebruaris. Jääb üle ainult oodata, et venelased ise
Osmussaare maha jätavad, kui
evakueerivad Hanko mereväebaasi. Veebruaris üksusi
üle jää ründamiseks loota ei ole.
Väegrupp jõudis seisukohale, et kaotusterohkel rünnakul Osmussaare vastu olukorras, kus saar varem
või hiljem niikuinii maha jäetakse, ei ole
ilmselt mõtet
.
Punaväelaste evakueerimine
Osmussaarelt
Hanko mereväebaasi miinitraaler
Laine (mis oli endine Eesti mereväe
vahilaev, mille Balti laevastik 1940. aasta augustis üle võttis) vedas öödel
vastu 23., 25. ja 29. novembrit Hankosse kokku 441 meest. Ööl vastu 2.
detsembrit võttis ta pardale veel 543 meest ja viis nad otse Suursaarele. 17
õhkimiskomandode liiget viidi
veidi hiljem torpeedokaatritel
Suursaarele.
5. detsember: Saksa merejalaväelased maabuvad Osmussaarel
4. detsembril teatas Ostlandi mereväejuhataja, et saare
tulistamise järel heisati seal kaks valget lippu, kuid ebasoodsate ilmaolude tõttu
pidid välja sõitnud paadid tagasi pöörduma. Lõpuks heisati Saksa sõjalipp
Osmussaarel 5. detsembril. Operatsiooni juhtis Tallinna mereväekomandant (
Kommandant
der Seeverteidigung Reval) mereväekapten Heinrich Jörss, kes seadis oma
välikomandopunkti sisse Põõsaspeal ja kellele allutati mereväe löögipataljoni
von Diest (
Marine-Stoßtrupp-Abteilung) 2. kompanii.
Mereväe löögipataljon kandis oma esimese ülema
korvetikapten Gerhard von Diesti nime, kes langes 24. juunil 1941 Lätis. 1941.
a. juulis kaitses üksus Virtsu paigutatud suurtükipatareid, kuid sunniti
vastase ülekaalu tõttu taganema. 1941. a. detsembris reorganiseeriti pataljon 531. mereväe suurtükidivisjoniks, mis võitles Leningradi rindel. 1944. aasta suvel sõdisid merejalaväelased Narva rindel ja Kuramaal ning novembris Sõrve poolsaarel.
17. detsembril allkirjastatud aruandes kirjutas Osmussaare hõivamist
juhtinud mereväe suurtükiväeleitnant Abitz mereväe löögipataljoni von Diest 2.
kompaniist, et vastavalt käsule 5. detsembril Osmussaarel maabuda sõitis ta oma
üksusega – kaks 12-mehelist jagu, üks kahe kuulipildujaga raskekuulipildujajagu
ja kaks sideüksust – hommikul kell 6.15–9.15 Paldiskist Põõsaspeale. Seejärel
sõideti ühe laskurjao ja sideüksusega kolmel mootorkaluripaadil Osmussaarele. Tunginud
läbi palktõkke saare lõunaosas jõuti 10.30 randumissilla maapoolsesse otsa.
Maabumissild ja kai olid tugevasti mineeritud. Maaväe pioneerid võtsid hiljem
välja 270 puute- ja elektrimiini. Osa miine olid nähtaval. Puutemiinide peas
oli umbes 2 cm pikkune spiraaltraat, mis maa seest välja ulatus. Elektrimiinid –
30 cm pikkused ja 8 cm jämedused raudtorud, mis olid lõhkeainega täidetud –
olid maabumissillale puistatud.
Seejärel otsiti saar otsiti põhjast lõunasse hoolega läbi. Kõik
majad peale kolme (pagaritöökoda ja kaks ladu-töökoda) olid hävitatud. Kõik
patareid olid õhku lastud või kasutuskõlbmatuks muudetud. Edelas ja kagus oli
kummaski üks 7,6 cm õhutõrjepatarei. Läänes, küla kõrgusel, oli 18 cm rannakaitsepatarei
kaksiklafettidel, kirdes oli üks 13 cm patarei. Külast läänes suur staabipunker
raadiojaama ja mõõteseadmetega, kõik purustatud. Ka tuletorn oli täiesti
purustatud. Ümber saare oli metallpostidel traataed, millesse oli võimalik
elektrivool sisse lasta. Traataedade vahel ja ees olid miiniväljad 80 kg ja 50 kg
miinidega, samuti miinideks kohandatud 18 cm ja 7,6 cm mürsud ning puute- ja
elektrimiinid. Vangide sõnul oli maha pandud 3000 miini, maaväe pioneerid
võtsid üles 672.
Saarel tegutses 9. või 10. detsembrini väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale alluva 207. pioneeripataljoni üks pioneerirühm, kellele Ostlandi mereväejuhataja 10. detsembril selle eest tänu avaldas.
Osmussaare tuletorn küla poolt vaadatuna. 9. juuni 1940. Ferdinand Linnuse foto. Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 907:210
Sõjasaagiks saadi 50 vaati soolatud looma-, sea- ja
hobuseliha, 20 kotti jahu, 250 küpsetatud leiba. Kõik sõidukid peale ühe Opeli
sõiduauto ja kahe traktori olid purustatud.
Külast lääne pool leiti ühes kruusaaugus bolševike poolt
maha lastud eestlaste surnukehad. Sõjakorrespondentide soovil kaevati haud
osaliselt lahti.
Nagu kirjutas 1942. a. 6. juuni Eesti Sõna, tuvastati hauast leitud seitsmest surnukehast
1942. a. kevadel
kolm meest. Need olid
1941. a. sügisel
Osmussaare sadamas Saksa rannakaitsepatareide tules hukkunud kahe Eesti kaubaauriku, Alfi ja Vohi meeskonnaliikmed Voldemar Oit (Alfi kapten), Olev Abner (meeskonnaliige) ja Endel Korel (Vohi 3. mehhaanik). Punaväelased olid nad enne saare mahajätmist maha lasknud. Osa laevade meeskonnaliikmeid viidi Hankosse, mõned mehed suutsid end aga kuni sakslaste saabumiseni
saarel varjata.
Kell 11 heisati Saksa sõjalipp ja kell kaks päeval lõpetati
saare kontrolli alla võtmine. Kaotusi ja kokkupuudet vaenlasega polnud.
* * *
Sellega oli kogu Eesti
territooium Saksa vägede kontrolli all. Juhuse tahtel anti Eesti territoorium
(v.a Narva ümbrus, mis oli 18. armee tagala koosseisus) samal päeval
tsiviilokupatsioonivalitsuse alla, mida juhtis Eestimaa kindralkomissar
Karl-Siegmund Litzmann.
Epiloog: Hanko evakueerimine ja reisilaeva Jossif Stalin hukk
Hanko garnisoni evakueerimine algas 1. novembril. Kümnes konvoi saadeti 29. novembril ära tooma viimaseid 12 000 Hankosse jäänud meest. Konvoi alustas oma teekonda Suursaarelt ja sellesse kuulus turboelektrimootoriga reisilaev Jossif Stalin, hävitajad Stoiki ja Slavnõi, miinitraalerid
Т-205, Т-207, Т-215, Т-211, Т-217 ja Т-218 ning seitse MO-tüüpi kaatrit. Laevastikku juhtis viitseadmiral Valentin Drozd. 30. novembril järgnesid neile aeglasemad laevad: transpordilaevad Maija ja Gajak, vahilaev Virsaitis (endine Läti laevastiku lipulaev), miinitraaler Udarnik, suurtükipaat Volga ja kaks MO-kaatrit kaptenleitnant P. Ševtsovi juhtimisel. Esimene rühm jõudis Hankosse 30. novembril, teine 1. detsembril. 2. detsembri pärastlõunal lahkus kaptenleitnant Ševtsovi aeglasemate laevade rühm Hankost. Öösel sõitis Virsaitis miinile ja läks põhja, hukkus
130 meest. Varahommikul sõitis miinile suurtükipaat Volga, viis meest hukkus, alus suudeti päästa. Laevad jõudsid 4. detsembril Suursaarele.
2. detsembri hilisõhtul väljus Hankost viitseadmiral Drozdi kiiremate laevade rühm: reisilaev Jossif Stalin, kaks hävitajat, kuus miinitraalerit, seitse MO-tüüpi kaatrit, neli torpeedokaatrit ja üks abikaater. Ööl vastu 3. detsembrit kell veerand kaks sõitis Jossif Stalin Saksa miinivälja Corbetha miinile, kaotas juhitavuse ja triivis inertsi mõjul miinivälja sisse, kus sattus veel ühele miinile. Laeval oli palju hukkunuid, kuid veekindlate vaheseinte tõttu laev ei uppunud. Teised laevad üritasid päästa pardalolijaid. Kell pool neli öösel plahvatas laeva all veel üks miin, mis pani plahvatama ka ühes trümmis olnud laskemoona. Sadu mehi sai surma, puhkes paanika. Teised laevad eemaldusid, et mitte miinidele sõita. Siiski jätkati pardalolijate päästmist väikeste kaatritega kuni hommikul kella üheksani. Jossif Stalini pardal olnud rohkem kui 5500-st punaväelasest pääses Suursaarele eri andmetel 1700–1800 meest. Suursaarelt appi saadetud laevu sundis tagasi pöörduma tormine meri ja miiniväljad.
4. detsembril avastasid Jossif Stalini Saksa ja Soome laevad, saatsid laeva juurde pukseri ja kolm pargast ning võtsid ellujäänud mehed laevalt maha.
10. detsembri 1941. a. ajalehe Eesti Sõna teatel olid olid Eesti kalurid enne seda laevalt päästnud 73 eestlast, kes olid olnud augustis Eestist mobiliseeritud ja Hankosse viidud meeste hulgas.
Nõukogude andmetel hukkus Jossif Stalinil või langes vangi üle 3800 mehe (arvestamata meeskonnaliikmeid). Teistel andmetel hukkus laeval ligi 1400 sõjaväelast ilma meeskonnaliikmete ja tsiviilisikuteta, nii et vangi langes üle 2000 inimese. Sõjavangid viidi Paldiskisse.
Pooleldi uppunud reisilaev Jossif Stalin punaväelastega. Detsember 1941. Saksa Liiduarhiiv, Bild 101II-MN-2787-30
Reisilaevad Jossif Stalin ja Vjatšeslav Molotov olid NSV Liidu tellimusel ehitatud Amsterdami laevaehitusettevõttes Nederlandsche Dok en Scheepsbouw Maatschappij (tegutses 1894–1979) Balti merelaevanduse jaoks. Mõlemad lasti vette 1939. aastal ja võeti ekspluatatsiooni 1. mail 1940. Jossif Stalini pikkus oli 136 m ja laius 18,6 m, kiirus 15 sõlme. Meeskonda kuulus 108 inimest ja laeval oli kohti 512 reisijale.
Sõsarlaeval Vjatšeslav Molotov (aastast 1957 Baltika) oli rohkem õnne. 1960. a. reisis Nikita Hruštšov sellel New Yorki ja 1962. aasta Kariibi kriisi ajal vedas Baltika salaja Kuubale 51. raketidiviisi. 1980. a. Moskva olümpiamängude purjeregati ajal oli laev Tallinnas ujuvhotelliks. Baltika kanti maha 1987. aastal.
Autor: Toomas Hiio
