Sakslased jõuavad Tartusse. Sakslaste pealetungi takerdumine Kesk-Eestis. Lahingud Märjamaal ja Võisikul

arutati 18. armee peakorteris võimalust, et kogu XXVI armeekorpus koondub Viljandimaale ja teeb sealt läbimurde kahe diviisiga. Korpusestaap jäi siiski oma senise plaani juurde liikuda edasi kahes eri suunas. Peakorteri kava mõte olnuks rünnata Tartut ka läänest, kuid armee ülemjuhataja von Küchler nentis ka ise, et tema alluvuses pole lisadiviisi, mida Tartu peale saata. Pealegi polnud selle momendi luureandmetel Tartu piirkonnas suuremaid vaenlase üksusi. Tartu vallutamisega pidi toime tulema Burdachi lahingugrupp.

XXVI armeekorpuse eelüksused jätkasid edasiliikumist, tõrjudes punaarmeelaste visa vastupanu. Viimased kasutasid oskuslikult ära Kesk-Eesti soise maastiku võimalusi. Nõukogude lennuvägi ründas eriti 217. diviisi rekkepataljoni Virtsus ja Pärnu sildu. 9. juulil tulistati alla üheksa Nõukogude lennukit.

217. jalaväediviis oli Pärnu ja Kilingi-Nõmme piirkonnas, selle 389. jalaväerügement jälitas Türi suunas Punaarmee järelväge, kuid oli sunnitud Vana-Vändra juures peatuma.

Virtsu jõudnud 15 cm kahuripatarei tulistas Suures väinas põlema Balti laevastiku väiksema kiirekäigulise sõjalaeva (sks k Schnellboot). Järgmisel päeval uputati veel kolm väiksemat veesõidukit; samal pärastlõunal jõudsid Riia sadamasse esimesed kuus Saksa varustuslaeva.

Ullerspergeri grupp oli Märjamaa lähistel ringkaitses, 10 cm suurtükkide laskemoon oli lõpukorral.

61. jalaväediviis oli pärastlõunal vaenlasega kontaktis Navesti, Võistre ja Suure-Jaani piirkonnas. Kindral von Selle lahingugrupp kindlustus õhtul Navesti põhjakaldal.

XXVI. armeekorpuse komandopunkt oli Pärstis, 61. jalaväediviisil Viljandis ja 217. jalaväediviisil Pärnus. Burdachi lahingugrupp, mille jalaväeks olid 1. ja 11. jalaväediviisi rekkepataljonid, alustas liikumist Tartu poole. Ilm oli väga kuum ja kuiv.

Sel päeval (s.o ööpäeva jooksul alates 9. juuli õhtul kella kaheksast) sai Ullerspergeri grupis haavata kaks ohvitseri ja kolm alamväelast, von Selle grupis samuti kaks ohvitseri ja viis alamväelast. 217. jalaväediviis kaotas neli alamväelast langenu ja 10 haavatuna. Punaarmee kaotuste arvu kohta andmeid ei ole.

Punaarmee 8. armee staap oli Lasilas, 10. laskurkorpusel Võhmast idas ja 11. laskurkorpusel Maarja-Magdaleenast kagus. Looderinde operatiivkokkuvõttes märgiti, et 16. laskurdiviisi teatel saabus Haapsalu lähistele kuni pataljonisuurune tankiüksus. Ilmselt peeti silmas Ullerspergeri gruppi, millel tanke küll polnud. Järgmise päeva operatiivkokkuvõttes teatati, et lahingus langes punaarmeelaste kätte kaks tankitõrjekahurit, üks tank ja üks soomuk. Laskurdiviisi staap oli Keilast idas.

Pärastlõunal suutis kindral von Selle lahingugrupp võitluses visa vaenlase vastu, keda toetas tugev suurtükituli ja väga soine maastik, Võhmast edelas Turpsi juures (Jälevere külas) sillapea moodustada. Sealt läks 61. jalaväediviis pealetungile Türi suunas, kuid esialgu olid takistuseks miiniväljad.

Ullerspergeri grupp oli Märjamaa piirkonnas ringkaitses ja tõrjus hommikust peale vaenlase vasturünnakuid põhjast, kirdest ja lõunast. Pärastlõunal oli 217. jalaväediviis Vigala suunas liikuma hakanud, et Ullerspergeri grupp piiramisrõngast päästa. Esimesena läks 346. jalaväerügemendi eelüksus, seejärel ka 311. jalaväerügement; õhtul veel üks pataljon veoautodel.

Punaarmee Looderinde tagalakaitse ülema ajutine kohusetäitja brigaadikomissar Jakov Potehhin kirjutas oma päevaettekandes, et 8. piirivalvesalk ja 16. laskurdiviisi allüksused tõrjusid sakslaste dessandi Teenuse piirkonnas, sundides selle Viljandi suunas taganema. 16. laskurdiviisi üksused osalesid ka lahingus Ullerspergeri grupi vastu Märjamaa lähedal, mis oli Looderinde operatiivkokkuvõtte järgi „tankidega tugevdatud pataljon“.

I armeekorpuse eelüksus kindralmajor Burdachi juhtimisel, mis liikus Tartu suunas, allutati XXVI armeekorpusele. Õhtul kell seitse teatas 18. armee peakorter väegrupile, et Burdachi grupp vallutas Emajõe läänekalda Tartu. (Punaarmee Loodearmee operatiivkokkuvõtte järgi jõudis kuni kompanii suurune üksus soomukitel Tartusse kell 19.30 Moskva aja järgi.) Õhurekke andmetel oli Tartus terveks jäetud ainult üks sild, tõenäoliselt taganevale järelväele. Luunja sild ja Tartu lennuväli olid purustatud. Ööl vastu 12. juulit ründas Punaarmee kahe üksusega Omakaitse tugipunkte Tartus jõe läänekaldal.

61. jalaväediviisi komandopunkt oli Olustveres, XXVI armeekorpusel Pärstis ja 217. jalaväediviisil Pärnus.

XXVI armeekorpus kurtis endiselt õhutoetuse puudust. Suurtükiväe õhurekkelennukit jälitasid Nõukogude hävitajad. Korpuse staap nentis, et ilma Saksa hävitajate toetuseta ei ole õhureke enam võimalik.

Selle päeva lahingud olid verisemad. Ullerspergeri lahingugrupis sai haavata üks ohvitser ja 47 alamväelast; üheksa alamväelast langes, Kindral von Selle grupis sai haavata üks ohvitser ja 59 alamväelast ning langes 20 meest, 25 meest jäi kadunuks. 61. jalaväediviis kaotas viis meest haavatu ja neli langenuna, 217. jalaväediviisi vastavad arvud olid 25 ja 13.

11. juulil 1941 võttis ülemjuhatuse Looderinde ja Põhjarinde vägede ning Balti mere ja Barentsi mere merejõudude üle enda peale Loodesuuna ülemjuhatajakas nimetatud marssal Kliment Vorošilov.

Armeekorpus oli 11. juulil otsustanud kindral von Selle lahingugrupi asemel eesliinile saata 61. jalaväediviisi üksused, sest lahingugrupi jalavägi oli liiga nõrk võitlemaks järjest visama vaenlasega. Varahommikul 2.45 Saksa aja järgi vallutasid 61. jalaväediviisi üksused Võhma. Kella seitsmeks taastati ka sild üle Navesti jõe. Keskpäeva paiku läbis 61. jalaväediviis Pilistvere ja Arkma ning liikus edasi Türi suunas, kuid takerdus Punaarmee kaitsele, mida toetas suurtükivägi ja mõni tank. Õhtuks oli diviis Pilistvere-Kabala-Oisu piirkonnas.

Veidi pärast keskööd, kell 1.30, taastas 217. jalaväediviis Aravere juures vahepeal katkenud ühenduse Ullerspergeri grupiga. Pärastlõunaks jõudis diviis Kergu-Vigala piirkonda. Olukord Ullerspergeri grupi rindelõigus stabiliseeriti ühe 217. jalaväediviisi üksuse toetusel ning tagasi löödi vaenlase tankide toetusel tehtud rünnakud läänest.

Pärast olukorra stabiliseerimist Märjamaal viidi Ullerspergeri lahingugrupp tagalasse ja rindelõigu võttis üle kohalejõudnud 217. jalaväediviis. Virtsust toodi diviisi juurde tagasi ka 15 cm kahuripatarei.

Õhtul allutati rannikujulgestuseks Pärnu piirkonnas XXVI armeekorpusele mereväekomandandistaap koos 630. mereväe suurtükiväedivisjoni ning III rannikuvalvepunktiga.

254. jalaväediviisi rekkepataljon, mis oli pidanud üle Põltsamaa Tartu suunas peale tungima, et Tartus olevaid Punaarmee üksusi tiivalt haarata, sattus Võisiku juures lahingusse ülekaaluka vaenlasega (ilma lootuseta edule, nagu nenditi XXVI armeekorpuse sõjapäevikus), keda toetas suurtükivägi. 254. jalaväediviisi staap saatis oma rekkepataljonile täienduseks motoriseeritud pioneerikompanii ja tankitõrjedivisjoni. Korraldus Tartu suunas edasi tungida tühistati õhtul, sest pataljoni ründevõime oli tugevasti kahanenud.

Sama sündmust kajastab ka 22. NKVD laskurdiviisi ajalugu. 254. rekkepataljon oli tõrjunud 5. NKVD laskurpolgu I pataljoni Kolga-Jaani ümbrusest loodesse Põltsamaa-Võhma tee ja Kolga-Jaani – Pilistvere tee ristmiku juurde, ähvardades 83. raudteepolku ümber haarata ja ohustades Läti hävituspataljonlasi Põltsamaal. Diviisiülem Golovko moodustas 5. laskurpolgu II pataljoni kahest roodust, polgukoolist, kuulipildujarühmast, kahest tankist, kahest suurtükist ja 5. laskurpolgu sapöörirühmast löögiüksuse. Selle eesotsas jõudis ta taganema löödud 5. laskurpolgu I pataljoni komandopunkti ja nähes, et kontakti vastasega ei ole, saatis pataljoniülema kolmel autol ja tankidega Kolga-Jaani suunas luurele. Metsas üllatas üksus sakslasi, kes võtsid parajasti pruukosti. Diviisiülem saatis appi oma löögiüksuse ja sakslased löödi tagasi. 22. NKVD laskurdiviisi andmetel hävitati kuni üks rühm sakslasi, kaks tanketti (Saksa rekkesoomukid), kolm tankitõrjekahurit ja neli autot. 5. laskurpolk kaotas kolm meest langenuna (sh rühmaülem leitnant Krivun) ja 11 haavatuna (sh neli ohvitseri, kaasa arvatud I pataljoni ülem vanemleitnant Kartasjuk), kolm autot ja ühe tanki.

12. juuli ühtuks oli 61. jalaväediviisi staap Olustveres ja 217. jalaväediviisi staap Vigalas. Korpusele allunud 111. õhutõrjerügemendi I segadivisjon ja 272. väegrupi õhutõrjedivisjon olid 9.–12. juulil alla tulistanud kokku 16 vaenlase lennukit.

12. juuli kaotused olid suuremad kui eelmistel päevadel. Surma sai kindral von Selle grupi 818. suurtükirügemendistaabi (z.b.V.) siderühma ülem, 61. jalaväediviis kaotas haavatuna seitse ohvitseri ja 158 alamväelast ning langenuna ühe ohvitseri ja 29 alamväelast, lisaks 10 meest muudel põhjustel. 217. jalaväediviis kaotas üheksa meest, neist kaks langenuna. 254. jalaväediviisi rekkepataljonist sai haavata üheksa alamväelast ja üks ohvitser, surma sai üks alamväelane. Võisiku lahingu kaotused sisaldusid järgmise päeva kaotuste aruandes.

12. juuli õhtul kanti väegrupi Nord sõjapäevikusse, et olukord Eesti rindel ei ole veel selge ning pole täpselt teada, kui palju jõude on vaenlane sinna jätnud.