Sõjaseisukord
22. juunil kehtestati NSV Liidu läänepoolses osas sõjaseisukord. Oma raadioesinemises teatas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja välisminister Vjatšeslav Molotov Saksamaa sõjakuulutuseta sõnamurdlikust rünnakust ning Nõukogude vägedele antud käsust see tagasi lüüa ja Saksa väed kodumaa pinnalt välja kihutada. Molotov kutsus üles koondama ridu partei ja valitsuse ning suure juhi seltsimees Stalini ümber.
Samal päeval kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium välja sõjaseisukorra seadluse. Sõjaseisukord kehtestati Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldaavia ja Karjala-Soome NSVs, Krimmi ANSV-s ning kõigis Vene NFSV läänepoolsetes osades Murmanski ja Arhangelski oblastist põhjas kuni Krasnodari kraini lõunas, samuti Moskvas ja Leningradis koos oblastitega. Sõjaseisukorra piirkonnas läksid riigivõimuorganite ülesanded riigikaitse, ühiskondliku korra ja riikliku julgeoleku valdkonnas üle rinnete, armeede ja sõjaväeringkondade sõjanõukogude (suuremate väekoondiste kõrgema sõjalis-poliitilise juhtimise organ) pädevusse.
Samuti 22. juunil antud ÜN presiidiumi seadlus laiendas sõjatribunalide volitusi sõjaseisukorra piirkonnas. Sõjatribunalide otsuste peale ei saanud esitada kassatsioonikaebust. Sõjaväeringkondade, rinnete, armeede ja laevastike sõjanõukogud või juhatajad pidid teatama sõjatribunali surmaotsustest telegraafi teel NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi esimehele ja Punaarmee või sõjalaevastiku peasõjaväeprokurörile. Kui otsuse täideviimist 72 tunni jooksul ei seisatud, lasti surmamõistetu maha.
22. juunil kuulutas ÜN presiidium välja sõjaväekohuslaste mobilisatsiooni 14 sõjaväeringkonnas, sealhulgas Balti erisõjaväeringkonnas. Eestis alustati mobilisatsiooniga juuli alguses.
29. juunil 1941 andsid Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu „partei ja valitsuse“ direktiivi rindelähedaste piirkondade partei-, nõukogude-, komsomoli- ja ametiühinguorganisatsioonidele käsuga „loobuda leebusest ja muretusest ning mobiliseerida kõik meie organisatsioonid ja rahva kogu jõud vaenlase purustamiseks“. Julgeolekuorganitele ja hävituspataljonidele kästi osutada tõhusat kaasabi võitluses vaenlase spioonide, diversantide ja langevarjurite ning paanikatekitajatega.
Noorte Hääl nr 150 (236) II aastakäik, reede 27. juuni 1941
Stalin haarab ohjad
Sõja alguses avalikkuse eest varjul püsinud NSV Liidu juht Jossif Stalin pidas 3. juulil raadiokõne, mis kordas eelnimetatud partei ja valitsuse direktiivi korraldusi. Muu hulgas kutsus ta üles põletatud maa taktikale rindelähedastes piirkondades:
„Me peame organiseerima halastamatu võitluse tagala desorganiseerijatega, desertööridega, panikööridega, kuulduste levitajatega, hävitama spioone, diversante, vaenlase langevarjureid ning osutama kõiges selles kiiret kaasabi meie hävituspataljonidele. Peab silmas pidama, et vaenlane on õel ja kaval ning petmises ja valekuulduste levitamises vilunud. Seda kõike peab arvesse võtma ja mitte alluma provokatsioonidele. Kõik, kes oma paniköörluse ja argusega segavad riigi kaitsmist, vaatamata isikule, tuleb saata viivitamatult sõjatribunali alla. Kui Punaarmee väeosad on sunnitud taanduma, tuleb kaasa võtta kogu raudteeveerem, jätmata vaenlasele ühtki vedurit ega vagunit; vaenlasele ei tohi jätta mitte ühtegi kilo vilja ja mitte ühtegi liitrit kütust. Kolhoosnikud peavad ära ajama kõik kariloomad ning andma riigiorganitele tagalarajoonidesse vedamiseks üle kogu vilja. Kogu väärtuslik vara, sealhulgas värvilised metallid, vili ja kütus, mida ei ole võimalik ära vedada, tuleb tingimusteta hävitada.“
Juuli alguseks koondas Stalin, kes juba oli nii parteijuht (ÜK(b)P KK sekretär) kui ka valitsusjuht (NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees), enda kätte veel mitu tähtsamat ametikohta. 30. juunil moodustati Riiklik Kaitsekomitee, mida juhtis Stalin ja mille liikmed olid Vjatšeslav Molotov, marssal Kliment Vorošilov, ÜK(b)P KK sõjatööstuse eest vastutav sekretär Georgi Malenkov ja NKVD juht Lavrenti Beria. 10. juulil reorganiseeriti Ülemjuhatuse Peakorter (Ставка Главного командования) Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteriks (Ставка Верховного командования), mida kuni sõja lõpuni juhtis Stalin, olles seega NSV Liidu relvajõudude kõrgeim juht. 19. juulil võttis ta endale ka kaitse rahvakomissari (kaitseministri) ametikoha.
Eesti Punaarmee tagalana
Eesti territooriumi tagalakaitse jagunes Balti erisõjaväeringkonna ja Leningradi sõjaväeringkonna ning Balti laevastiku vastutusalaks. Tagalakaitse hoidis korda vägede tagalas ja tagalateedel, püüdis desertööre ja hävitas diversante ning tagas kommunikatsioonide toimimise, varustuse juurdeveo ja ka evakueerimise korraldamise. Eesti piiridel seisid kolm NKVD piirivalvesalka (piirivalvesalgas võis olla sõltuvalt asukohast ja koosseisust üle 2000 mehe). NKVD vägedest oli Eestis veel 3. motoriseeritud laskurpolk, raudteevägede 2. diviisi 109. polk ja 153. konvoipataljon (kõigi kolme staabid olid Tallinnas). Sõja puhkemisel moodustati piirivalveüksustest tõkestuspataljonid.
Sõja alguses määrati Looderinde tagalakaitse ülemaks NKVD Balti piirivalveringkonna ülem kindralmajor Konstantin Rakutin. 4. juulil allutati kõik NKVD väed Eestis siia taanduvale 8. armeele. NKVD 1. tõkestusalga ülem alampolkovnik Leonid Golovkin nimetati 8. armee juhataja abiks tagalakaitse alal. Talle allutati kõik NKVD väed 8. armee tagalas, sealhulgas hävituspataljonid. Tagalakaitse staap oli Tapal.
NKVD hävituspataljonid
Juba 24. juunil 1941 oli NSV Liidu RKN andnud määruse „Abinõudest võitluseks vaenlase langevarjudessantide ja diversantidega rindelähedases vööndis“. Muu hulgas kästi Nõukogude Liidu läänepiirkonna linnade ja maakondade NKVD osakondade juures moodustada hävituspataljonid tagala julgestamiseks. Järgmisel päeval täpsustas NKVD rahvakomissar Lavrenti Beria oma käskkkirjaga hävituspataljonide formeerimist. Nende ülesandeks määrati võitlus vaenlase parašütistide, dessantide ja diversantidega rindelähedases piirkonnas. NSV Liidu NKVD keskaparaadis Moskvas moodustati hävituspataljonide staap, rindelähedastes liiduvabariikides, sh Eesti NSVs, operatiivgrupp. 24 tunni jooksul pidid liiduvabariigi sisesjade rahvakomissariaat (NKVD) ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (NKGB) koos hävituspataljonide operatiivgrupi ülemaga moodustama linnades ja maakondades 100–200-liikmelised hävituspataljonid.
Eestis hakati hävituspataljone formeerima 26. juunil maakondlikul põhimõttel. Kokku oli hävituspataljone umbes 20. Neid liideti omavahel ja lahutati, mõned jäid ainult paberile. Liikmed saadi kas „parteilise mobilisatsiooni“ korras või ka vabatahtlike ja miilitsate seast. Ohvitserid suunati hävituspataljonidesse Punaarmeest, piirivalvest ja NKVD vägedest. Nende seas oli ka mõni endine Eesti ohvitser, näiteks Ilmar Paul, Edgar Kostabi jt. Hävituspataljonidesse ja augustis nende liitmisel moodustatud töölispolkudesse kuulus Eestis kokku umbes 6000 inimest, lisaks Eestisse taganenud Läti hävituspataljonid. Alguses oli hävituspataljonide operatiivgrupi ülem Balti piirivalveringkonna staabiülema asetäitja alampolkovnik Grigori Okojev. Tema langes 19. juulil. Seejärel juhtis hävituspataljone piirivalvevägede kapten Mihhail Pasternak. Hävituspataljonide operatiivgrupi komissar oli Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär Feodor Okk.
Mihhail Pasternak (1908–1941). 1941. aasta suvel juhtis Viljandi hävituspataljoni, oli Eesti NSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülem ja viimaks hävituspataljonide riismetest moodustatud 1. eesti kütipolgu ülem. Rahvusarhiiv ERAF.2.1.8077.1
Feodor Okk (1898–1941, teises reas keskel), hävituspataljonide komissar. Sündis Saaremaal, õppis Punaarmee sideväekoolis ja Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis. Saadeti 1931 Eestisse põraandaalusele tööle, 1932 vangistati ja oli Patarei vanglas. 1938 vabastati amnestiaga ja saadeti NSV Liidu kodanikuna Venemaale. 1940 suunati taas Eestisse parteitööle. 1920. aastate keskpaigast pärineval fotol on ta koos Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Eesti sektori õppejõudude ja üliõpilastega. Rahvusarhiiv ERAF.2.1.2881.4
Hävituspataljone rakendati esialgu tagalas võitluses metsavendade salkade vastu ning „põletatud maa taktika“ elluviimiseks alates kariloomade ja sõidukite rekvireerimisest kuni kariloomade, viljapõldude, kütusevarude ja kõige muu hävitamiseni, mida ei suudetud kaasa viia. Alates juuli teisest poolest rakendati hävituspataljone järjest rohkem Punaarmee koosseisus rindel. Lühikese väljaõppe ja kehva relvastusega hävituspataljonidest Saksa regulaarüksustele võrdväärset vastast ei olnud. Kuid hävituspataljonlaste hingel on hulk metsavendadega koostöös kahtlustatud tsiviilelanike mõrvu ja nende kallal toime pandud metsikusi.
Suur osa hävituspataljonlastest, kes suutsid Eestist välja pääseda, jõudsid varem või hiljem Punaarmee eesti rahvusüksustesse. Et tegu oli usaldusväärse kontingendiga – komsomolid, parteilased ja „aktiivi“ liikmed –, oli neid palju poliitilistel ametikohtadel. Neid saadeti ka partisanidena Eestisse. Siia jäänud hävituspataljonlaste saatus oli kurb. Valdav enamik Omakaitse või sakslaste kätte sattunud hävituspataljonlasi mõisteti surma ja hukati. Üks esimesi suuremaid hukkamisi oli juuli lõpus, kui Kallaste lähedal langes sakslaste kätte 260 hävituspataljonlast, nende seas 40 naist. Pärast ülekuulamist lasti 210 inimest maha, ülejäänud, kes väitsid end olevat mobiliseeritud, saadeti vangilaagrisse.
25 aastat hiljem: Pärnu hävituspataljoni veteranide kokkutulek Rannametsas 1966. aasta juulis. Rahvusarhiiv ERAF.2.2.2003.1
Autor*:
Peeter Kaasik
Eesti sõjamuuseumi teadur
*AutoriõigusedKirjandussoovitus
- Alates 1942. aastast koguti Nõukogude tagalas hävituspataljonides võidelnud meeste ja naiste mälestusi, mis kogu pärastsõjaaja olid arhiivis. Nende avaldamist takistas Nõukogude ajal muu hulgas see, et endised hävituspataljonlased kirjeldasid toimunut üsna avameelselt. Mart Arold (1944–2014) andis need alates 1993. aastast välja maakondade kaupa sarjana „Sortside saladused,“ I–XII (Tartu: Tungal, 1993–2001, esimesed kolm köidet pseudonüümi L. Levala all, köidete V–X pealkiri on „Sortside saladusi“).
- Uldis Neiburgs, Läti hävituspataljonid Eestis 1941. aasta suvel - 1941. aasta Eestis. Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamat, 6/2006. Lk 135-158
