Suure väina dessant ja Muhu vallutamine

Ettevalmistused Suure väina dessandiks


5. september

61. jalaväediviis võttis üle rannakaitse Matsalu lahest Pärnuni. See jaotati kolmeks lõiguks: 161. rekkepataljon ja 151. jalaväerügement vastutasid lõigu eest Matsalu lahest Virtsuni, sealt lõuna poole kuni Pärnuni oli 105. politseipataljoni vastutusala (ülem major August Binder).
217. jalaväediviisi 389. jalaväerügement eraldas Vormsi vallutamiseks ühe tugevdatud pataljoni. Vormsi vallutamine oli vajalik, et katta suurtükitulega Hari kurk Vormsi ja Hiiumaa vahel ning tõkestada Balti laevastiku torpeedokaatrite ja kiirpaatide läbipääs. Vormsil oli plaanis maabuda ründepaatide ja kalapaatidega. Operatsiooni kaasati ülemleitnant Reinhardti Erna salk ning seda toetasid korvetikapten Cellariuse flotilli kalapaadid ja soomlaste paadid.
Vormsil arvati olevat rood punaväelasi ja õhutõrjepatarei, keda loodeti üllatada. Pärast saare vallutamist kavatseti parvlaevadega saarele viia üks 217. suurtükiväerügemendi (ülem ooberst Lothar Freutel (1894–1944, langes Ilmeni järve ääres ja ülendati postuumselt kindralmajoriks) 10,5 cm haubitsapatarei ja üks maaväe rannakaitsepatarei.
Tugeva tuule tõttu lükati operatsioon ööpäeva võrra edasi.
Õhtul palus Tallinnas paiknev mereväejuhataja „D“ kaks poolroomikvedukit, et 17 cm rannakaitsepatarei Viimsist Põõsaspea neemele vedada.


6. september

XXXXII armeekorpuse peakorteris otsustati, et senise, 291. jalaväediviisile põhineva plaani järgi maabumist korraldada ei saa. (Plaan nägi ette suurema osa vägede kohaleveo Erprobungsverband Ostsee laevadel ja pargastel.) Takistavate asjaolude seas oli magnetmiiniväli Suures väinas, mida Kriegsmarine ei suutnud kahjutuks teha. Seetõttu otsustati, et esimene laine tungib üle Suure väina ründepaatidel ning ülejäänud üksused viiakse Muhule Erprobungsverbandi Siebelfähre-parvlaevade ja MFP-maabumisalustega. Osa Erprobungsverbandi aluseid kavatseti kasutada petterünnakuteks Liivi lahelt Sutu lahe ja Kuressaare suunas ning Läänemerelt Tagalahe suunas. Teine petterünnak oli kavas teha Soomest Hari kurgu ja Voosi kurgu suunas. 18. armee peakorter määras operatsiooni alguseks mitte varem kui 11. septembril, kuid armeekorpuse peakorter nentis, et enne 13. septembrit ei jõua Kriegsmarine ujuvvahendeid dessandiks valmis panna.
Keskhommikul paigutati Põõsaspea neemele 502. rannakaitsepatarei ja pool 929. rannakaitsedivisjoni 1. patareist (10,5 cm Tšehhi kahurid). Õhtul allutati 61. jalaväediviisile 217. jalaväediviisi 311. jalaväerügemendi III pataljon, millel kästi valvata sõjavarustuse ladu Lihula raudteejaama juures.


7. september

105. politseipataljon sai käsu Riiga naasta. XXXXII armeekorpus palus selle asendamist mõne
teise üksusega. Rannakaitse Virtsu ja Pärnu vahel võttis üle 217. jalaväediviisi 311. rügement. Eraldusjooneks 61. jalaväediviisiga määrati Paatsalu lõunaserv – Paadremaa kirik – Koonga – Pärnu-Jaagupi. Õhtul teatati, et Swinemündest (tänapäeval Świnoujście Poolas) on Riia poole teel seitse väikest 11-tonnist ja kolm suurt 24-tonnist maabumisalust, mis olid määratud XXXXII armeekorpuse käsutusse ja pidid hiljemalt 10. septembril pärale jõudma.


8. september

217. jalaväediviisi 389. rügemendi üksus vallutas pärastlõunal ilma vastupanuta Hobulaiu Haapsalu ees, et välistada võimalik tiibrünnak kavandatava Vormsi dessandi vastu. Seitse punaarmeelast võeti vangi. Punaväelaste katsed operatsiooni Hiiumaalt suurtükitulega takistada ei kandnud vilja.


Vormsi vallutamine: 9.–10. september


1941. aasta juulis alustas BOBR põhjasektori (Hiiumaa) komandandi polkovnik Aleksandr Konstantinovi juhtimisel Vormsi kaitse tugevdamist. Saarele paigutati 36. üksiku inseneripataljoni üks rood ja 3. laskurbrigaadi 39. suurtükiväepolgu 76 mm suurtükk. Augustis viidi Vormsile veel kaks 45 mm tankitõrjekahurit, mis kuulusid ühele kahest Hiiumaal paiknevast 16. laskurdiviisi pataljonist. Vormsil oli suurem osa Balti laevastiku hüdrograafiasalgast, mis oli evakueeritud Haapsalust ja Rukkirahult. Salga ülem kaptenleitnant Mihhail Mahhonin (1909–1941) langes sakslaste suurtükiväe ettevalmistustule ajal 7. septembril Norrby majaka juures. Samuti oli lahingute ajaks Vormsile sattunud punalaevastiku teatri brigaad, mis oli tulnud Osmussaarelt. Vormsi komandant oli BOBR-i hüdrograafiateenistuse manipulaatorsalga ülem kaptenleitnant N. Fedotov. Vormsi lahingute ajal saatis polkovnik Konstantinov saarele oma staabi operatiivosakonna ülema major Aleksandr Novikovi (s. 1909) ja staabiohvitseri major A. Halapsini.
Saksa 217. jalaväediviisi luureosakond oli 31. augustiks koondanud kohalikelt elanikelt kogutud andmed Vormsi kohta. Saarel olevat 100–150 punaarmeelast ning kuni 50 Haapsalust Vormsile põgenenud eesti kommunisti. Vormsi vallavanem Stenholm elas Hullos ja oli kommunist. Kohalikest olid kommunistid ka miilits Jäämees ja propagandist Thomas Lillja; üks Hammermannidest kuulus komsomoli. Svibyst edelas teati olevat kaks 37 mm hoburakendis õhutõrjekahurit ja kogu saarel kõige rohkem kaheksa raskekuulipildujat.
9. septembri varahommikul asus 217. jalaväediviisi 389. jalaväerügemendi III pataljon pärast kümneminutilist suurtükiväe ettevalmistustuld Vormsi poole teele. Esimeses ründesalgas oli 53 ründepaati, maabuti saare ida- ja kagurannikul. Vaenlast üllatati ja vastupanu ta ei osutanud. Hosby juures saadi sõjasaagiks tankitõrjekahur ja kaks raskekuulipildujat, vallutati puidust punker, tapeti neli punaarmeelast ja kaks võeti vangi. Ründepaatidega maabunud üksused koondusid Söderby ja Pikneri vahel, moodustasid Hosbyst lõuna pool tugeva sillapea raskerelvade maale toomiseks ning liikusid Sviby ja Rälby suunas edasi. Umbes kell neli maabus ka teine ründesalk Rumpo poolsaarel. Nende käsutuses oli aurik „Rudolf“. See oli endine Gustav Sergo laev, mis oli pidanud ühendust Virtsu ja Kuivastu vahel. Ründesalka kuulus 70 meest, nende hulgas 30 Erna rühma eestlast, kellel oli neli kergekuulipildujat. Kell veerand kaheksa hommikul vallutasid Erna salga mehed Kersleti küla. Kell kümme hommikul põrkusid nad Hullo juures tugevale vastupanule.
Gustav Sergo aurularv "Rudolf" Kuivastu sadamas 1930. aastatel. Foto: Bleier, Põlva.  Hiiumaa Muuseumid SA,  HKM Fp 1196:6 F 10002
Sakslasi ründasid Nõukogude lennukid. Luftwaffe lennukid ei saanud Pärnust startida, sest hommikul oli seal veel pinnaudu. Pärast kümmet olid Saksa lennukid siiski Vormsi kohal.
Kolmas, 100-meheline kaheksa kergekuulipildujaga ründesalk laeval „Bless“ maabus saare põhjarannikul Kersleti lähedal, vallutas Saxby ja liikus üle Kersleti Fällarna suunas vastu teisele ründesalgale. Kell kuus oli Hullo sakslaste käes. Kell 19.40 olid sakslased Svibys ja Hullos ning pataljonile tehti ülesandeks saare läänerannikule jõuda. Kella kaheksaks õhtul saavutasid kagurannikul maabunud esimene ründegrupp ja Erna salk Hullost loodes kontakti. Suurtükid (Nettelbecki patarei) kavatseti hilisõhtul saarele viia. Hommikupoolikul anti Paslepas paiknevale 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni raskepatareile käsk julgestada ülevedu Vormsile ja vajadusel meresihtmärke tulistada.
10. septembri hommikul tõrjuti vaenlane saare looderannale Saxby tuletorni ümbrusse, kus olid palkidest punkrid ja muldonnid. 300 punaarmeelast panid visalt vastu. Põhja- ja lääneranniku külad Borrby ja Färby olid samuti veel punaarmeelaste käes, viimase juures olid väljaehitatud positsioonid. Hiiumaalt tulistati Vormsit raskesuurtükkidest. Pool kaks pärast lõunat proovis vaenlane neljal mootorpaadil saarele jõuda, kuid nende maabumine nurjati. Pool kuus startinud kolm Saksa vesilennukit märkasid Hiiumaalt ida pool nelja suurt mootorpaati ja aurikut, mille slepis oli kaks pargast, punaarmeelased pardal. Lennukid tulistasid ühe mootorpaadi põlema, üks pargas sai pommitabamuse ja uppus. Ülejäänud pöördusid Hiiumaale tagasi.
Sakslased viisid Vormsile 217. jalaväediviisi jalgrattarühma, mis asus rannakaitsesse saare kirderannikul joonel Norrby-Diby-Rälby. 11. septembril lõpetati Vormsi puhastamine Punaarmee üksuse riismetest.
15. septembril teatas 217. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Richard Balzer Vormsi, Suur-Tiuka ja Hobulaiu vallutamise tulemustest. Võeti 312 vangi ja leiti 60 punaarmeelase surnukehad. Sõjasaagiks saadi üks rannavalvelaev (mootorkutter), 76 mm õhutõrjekahur, raske ja kerge tankitõrjekahur, 21 kuulipildujat, sh seitse raskekuulipildujat, kaks 81 mm granaadiheitjat, vintpüsse, laskemoona ja varustust.

* * *


9. septembril

Jätkus ujuvvahendite koondamine dessandiks saartele. Tallinnas oli 47 väikest mootorpaati,
loodeti, et kokku suudetakse välja panna 70. Hea ilma korral plaaniti ühe auriku slepis Soomest Tallinna pukseerida kolm-neli puiduveopargast. 30 Soome mootorpaati ei olnud veel saartel maabumiseks vabaks antud.

10. septembri

hommikul vallutasid 161. rekkepataljoni üksused Kesselaiu Suures väinas. Pataljoni 1. eskadron läks 15 ründepaadil kell viis hommikul teele ja maabus veerand tunni pärast saarel ilma vastupanu kohtamata. 20 punaväelast alistati, ainult kahel mehel õnnestus sõudepaadil põgeneda. Kell kuus hommikul avasid Punaarmee suurtükid Muhust Kesselaiu pihta tule. Kell kaheksa hommikul viidi laiule 2 cm õhutõrjekahurite rühm. 8,8 cm õhutõrjekahuri saarele viimine esialgu ei õnnestunud.
Hommikul teatas 217. jalaväediviis, et annab Vormsi vallutamisel kasutatud 904. ründepaadikomando 50 ründepaati korpuse alluvusse tagasi. Komando allutati 61. jalaväediviisile. Pärastlõunaks pidid Hanilasse jõudma 905. ründepaadikomando Riiast ja 906. ründepaadikomando Kiievi all võidelnud 2. armee alluvusest.
Põõsaspea neemel maabus umbes 60 punaarmeelast, kes oletatavasti tulid Osmussaarelt, ja ründasid seal asuvat suurtükipatareid.
217. jalaväediviisi 311. rügemendi I pataljon ja 217. suurtükiväerügemendi I divisjon allutati Erprobungsverbandile ja koondati 11. septembri õhtuks Pärnusse.


11. septembril

lõpetas 61. jalaväediviis talle allutatud suurtükiväe koondamise. Jalavägi kavatseti lähtepositsioonidele tuua kahel järgmisel ööl. Liikumine lükati aga ööpäeva võrra edasi, sest mereväejuhataja „D“ käsutuses olevad pargased ja kalapaadid (s.o korvetikapten Cellariuse üksus) ei suutnud õigeaegselt teele asuda, et 12. septembri õhtuks Matsalu lahte jõuda. Samal ajal kulges Erprobungsverband Ostsee veesõidukite koondamine plaanipäraselt ning esimesed kuus Siebelfähre-tüüpi parvlaeva jõudsid lahte Virtsust edelas (arvatavasti Paatsalu laht).
61. jalaväediviis sai täienduseks umbes 1000-mehelise marsipataljoni I./5, mis jaotati rügementide ja pataljonide vahel.


12. septembri

hommikul kell 10.45. lükati operatsioon „Beowulf II“ halva ilma tõttu ühe päeva võrra edasi. Mereväejuhataja „C“ palus miinivabaks kuulutatud Virtsu-Kuivastu trassil veel kord miine otsida. Kriegsmarine oli selleks valmis juhul, kui eelnevalt hävitatakse Võikülas Muhu kagutipus asuv suurtükipatarei. Mereväejuhataja „D“ poolt Tallinnast saadetud laevad ja pargased saabusid Rohukülla, kuid läksid enne keskööd Haapsallu, sest Hiiumaalt tulistati neid suurtükkidest. Järgmise päeva hommikul kella kuuest kaheksani pidid nad sõitma koondumispaika Matsalu lahes.
Saksa maavägi ei pidanud põhjalikku miinitõrjet Suures väinas üldse vajalikuks. Muhus esimese lainena maabunud 151. jalaväerügemendi ülem Walther Melzer kirjutas oma raamatus: „Saksa merevägi hindas miiniohtu üle. Nende eksliku hinnangu tõttu oleks Saaremaa operatsioon peaaegu nurjunud. Hoolimata mereväe kõigist kaalutlustest ei pidanud operatsiooni juhataja [pioneeriväekindral Kuntze] miiniohtu suureks ega eeldanud Suure väina kõigi miiniväljade eelnevat kõrvaldamist. See oli õige. Miinitõrje enne rünnaku algust oleks dessandi aega veelgi edasi lükanud, mis tähendanuks veelgi halvemaid ilmastikuolusid ründepaatide jaoks ja oleks kogu operatsiooni ohtu seadnud. Maabumise õigeaegne alustamine ja ja sillapea hõivamine Muhus oli XXXXII armeekorpuse juhatajale tähtsam kui miinioht ja võib-olla ühe parvlaeva miinile sõitmine. Tegelikult ei kaotatud [Suures väinas] miinide tõttu ühtki alust. Suures väinas oli probleemiks pigem Luftwaffe heidetud meremiinide leidmine, milleks siis ei olnud veel sobivat seadet.“
Tallinna komandandi käsutuses olnud 217. jalaväediviisi 346. jalaväerügement allutati koos suurtükiväerügemendi III divisjoniga 18. armeele ja saadeti järgmisel päeval raudteitsi Narva.


13. septembril

paigutati XXXXII armeekorpuse komandopunkt Märjamaalt Penijõele. 217. jalaväediviisi 311. jalaväerügement (ilma III pataljonita) koondati alale Lihulast lõunas, et see hiljem vajaduse korral järelväena Muhumaale, Saaremaale ja Hiiumaale saata.
61. jalaväediviis liikus pimeduse saabudes dessandi lähtealale. Ilmateade 14. septembriks lubas kirdest põhja pöörduvat kolmepallist tuult ja kerget lainetust. Niisiis oli ründepaatide rakendamine võimalik ja maabumine võis alata 14. septembril.
Kriegsmarine alustas 13. septembril petteoperatsioone Saaremaa lõuna- ja läänerannikul. Parvlaevad, pargased jm veesõidukid koondati ööl vastu 14. septembrit dessandi lähtealale.
Luftwaffe ründas tuvastatud suurtükipatareisid Saaremaal Kübassaare poolsaarel ja Keskveres ning Muhumaal Kuivastu lähedal. Maabumise algusega samal ajal pidi Luftwaffe rivist välja viima rannakaitsepatarei Heltermaal Hiiumaa kagutipus. Fliegerführer „B“ läviohvitser XXXXII armeekorpuse juures teatas, et ilmateate järgi on pilved 200–300 m kõrgusel ja lennukid saavad dessanti toetada ainult üksikrünnakutega. Sellest hoolimata maabumist edasi ei lükatud. Fliegerführer „B“ andis 136. reservõhutõrjedivisjoni patareid XXXXII armeekorpuse käsutusse, kuid palus, et neid mitte kõige viimastena Muhumaale ei viidaks.
Pool üksteist õhtul teatas kaptenleitnant Seeger, et Siebelfähre-parvlaevad, millega 161. rekkepataljon pidi Muhumaa põhjatippu veetama, ei jõudnud õigeaegselt kohale. Üks sõitis madalikule, teise mootor läks rikki ja kolmas oli veel teel. Seetõttu kästi pataljonil minna mootorkalapaatidesse ja kesköö paiku välja sõita. Kaasa võeti üks tankitõrjekahuri- ja üks õhutõrjekahurirühm, üks kerge välihaubits, väliköök ja 100 jalgratast. Kahanenud transpordivõimaluste tõttu vähendati ka rekkepataljoni ülesannet: kui esialgu pidi pataljon Muhu põhjatipus maabuma ja üllatusrünnakuga Väikese väina tammini tungima, siis nüüd kästi moodustada sillapea ja häirida Muhu kaitsjate tagalat.
Samal ajal saadi kätte Punaarmee raadiosõnum, mille kohaselt oli vastane dessandikatsest teadlik ja kavatses kell kaks öösel Moskva aja järgi häiret anda.
*         *         *
Enne dessanti oli XXXXII armeekorpuse juhataja käsutuses 61. jalaväediviis, mille ettenähtud koosseis oli selleks ajaks 317 ohvitseri, 2027 allohvitseri ja 12 257 sõdurit ning lahingukoosseis 291 ohvitseri, 1521 allohvitseri ja 9990 sõdurit. Operatsiooniks allutatud suurtükiväe- ja pioneeriüksustes (sh ründepaadikomandod) oli kokku vastavalt 188/949/6139 ja 170/849/5682 meest. Lisaks korpuseüksused: 442. sidepataljon ja 442. järelveoüksus, kuhu kuulus kokku umbes 1000 meest. Seega tungis Saaremaale ligi 20 000-meheline vägi.


13.–14. september: Kriegsmarine petterünnakud Saaremaa rannikul


Saaremaa kaitsjate segadusse ajamiseks tehti enne Suure väina ületamise algust mitu petterünnakut merelt, mis pidid imiteerima maabumiskatseid. Operatsioonides „Nordwind“, „Westwind“ ja „Südwind“ (eesti k põhja-, lääne- ja lõunatuul) osales hulk torpeedopaate ja miinitraalereid, millele oli juurde antud Erprobungsverband Ostsee transpordilaevu, suurtükikandjaid ning väiksemaid paate ja pargaseid. Operatsioonis „Nordwind“ osalesid ka Soome sõjalaevad.


Operatsioon „Südwind“

koosnes kolmest väiksemast operatsioonist, mida nimetati nende juhtide järgi. Petteoperatsiooni „Lell“ juhtis 5. miinitraalerite flotilli ülem fregatikapten Rudolf Lell. Tema üksusesse kuulusid neli miinitraalerit, neli väikest miinitraalerit, kaks suurtükikandjat ja seitse pargasekolonni. Laevad väljusid Riiast ning suundusid Abruka ja Kuressaare suunas. Fregatikapten Lell ise oli miinitraaleril M 251. Petteoperatsiooni „Stimming“ juhtis 17. miinitraalerite flotilli ülem reservkorvetikapten Hellmut Stimming. Talle allusid tema flotilli seitse abi-miinitraalerit, kalalaevad, kaks suurtükikandjat ja neli pargasekolonni. Tema „laevastik“ väljus samuti Riiast ja pidi imiteerima maabumist Sutu lahes. Korvetikapten Stimming ise oli miinitraaleril M 1701 „H. M. Behrens“. Pärast operatsiooni kaotati üks sõjalaev – Balti laevastiku torpeedokaater TKA 67 uputas ööl vastu 17. septembrit abi-miinitraaleri M 1707 „Lüneburg“. Kolmas „Südwindi“ osaoperatsioon "Nau" väljus Pärnust. Seda juhtis kaptenleitnant Herbert Nau (1913–1944) miinitraaleril M 14. Üksuse koosseisu kuulus neli 5. flotilli miinitraalerit ning 16 rannasõidu-mootorlaeva, mis pidid imiteerima maabumiskatset Kasti lahes.
Kaptenleitnant Nau teenis hiljem Prantsusmaa rannikul 10. väikeste miinitraalerite flotilli (10. Räumbootsflotille) ülemana, pälvis 1944. aasta juulis rüütliristi, kuid sai augusti lõpus Le Havre’i ja Roueni vahel Yvetot’s autoõnnetusel surma.

Operatsiooni „Westwind“

juhtis 2. torpeedopaatide flotilli ülem korvetikapten von Rennenkampff, kellele allusid tema flotilli torpeedopaadid T 2, T 5, T 8 ja T 11, samuti 2. kiirpaadiflotilli laevad S 45, S 53 ja S 54, 3. kiirpaadiflotilli laevad S 55, S 57, S 59 ja S 60 ning veel üheksa väiksemat laeva. Laevastik väljus Liepājast ning pidi imiteerima meredessandi alustamist kahes kohas: torpeedopaadid Sõrve poolsaare läänerannikul Lõu lahe piirkonnas, kiirpaadid aga Hiiumaa Ristna poolsaare, Soela väina suu ja Tagalahe suunal.


Operatsiooni „Nordwind“

juhtis Soome laevastiku juhataja mereväekapten Eero Rahola (1897–1975). Selles osalesid mõlemad Soome rannakaitse-soomuslaevad „Ilmarinen“ ja „Väinamöinen“, mille komandörid olid vastavalt fregatikaptenid (komentajakapteeni) Ragnar Göransson ja Oiva Koivisto. Lisaks kuulus laevastikku neli Soome vahilaeva (VMV 1, VMV 14, VMV15 ja VMV 16) kaptenleitnant Orvo Peuranheimo juhtimisel, Saksa miiniveeskja „Brummer“ (Norralt sõjasaagiks saadud „Olav Tryggvason“), mille komandör oli korvetikapten dr. Erich Tobias, Kriegsmarine 3. rannakaitseflotilli (3. Vorpostenflotille) viis laeva (endised tsiviillaevad), kaks avamerepukserit, Soome jäämurdjad „Jääkarhu“ ja „Tarmo“ ning kaheksa väiksemat laeva. Laevastik pidi oma retke alustama Utö saare lähistelt Ahvenamaa ja Hanko vahel ning suunduma Hari kurgu suunas Hiiumaa ja Vormsi vahel.
„Nordwindi“ käigus sõitis „Ilmarinen“ Utö saarest 25 meremiili kaugusel edelas hulkuvale miinile ja läks seitsme minutiga põhja. 271 mehest suudeti päästa 132. „Ilmarinen“ uppus nii kiiresti, et merepäästeks laevastiku koosseisu antud jäämurdjad ei suutnud midagi teha. Päästetute seas olid mereväekapten Rahola ja fregatikapten Göransson.
Laevastiku lipulaeva kaotus oli Soome mereväele raske löök. Sõsarlaevad „Ilmarinen“ ja „Väinamöinen“ olid valminud 1930. aastate alguses ja suure tulejõuga: laevadel oli neli 254 mm ja kaheksa 105 mm laevakahurit.
















„Ilmarise“ sõsarlaev „Väinamöinen“ 1933. aasta novembris Tallinna sadamas. Eesti rahvusarhiiv, EAA.2111.1.16345.1

14. september. Kapten Beneschi eriüksuse nurjunud rünnak


Suure väina ületamist ohustas Kübassaare poolsaare rannakaitsepatarei. 25 km laskeulatusega 130 mm kahurid, mis olid Saksa luureandmetel suunatud kagusse, võisid tabada laevu Suure väina lõunapoolses osas, kuid patarei oli tulistanud ka Virtsut. Patareid suunati kahjutuks tegema kapten Ernst Beneschi tugevdatud kompanii suurune üksus Abwehri eriüksuste väljaõpperügemendist (z.b.V.) nr. 800 Brandenburg. Operatsiooni toetas hulk lennukeid ja veesõidukeid.
Plaani järgi pidi suurem osa üksusest enne 13./14. septembri keskööd mootorkalapaatidel Vaiste lahest välja sõitma ja patareid ründama. Paadid olid eesti kalurite paadid, mida juhtisid paadiomanikud. Ülejäänud mehed pidid 14. septembri hommikul startima viiel plaaneril, maanduma rannakaitsepatarei lähistel ja seda käigult ründama. Operatsiooni eeskujuks oli Eben Emaeli fordi vallutamine Belgias 1940. aasta mais. Siis tegid 80 üheteistkümnel plaaneril maandunud eriüksuslast-pioneeri kahjutuks fordi suurtükid, mis võimaldas jalaväel forti rünnata.
Transpordiplaaner DFS 230. Itaalia, 1943. Fotograaf: Stöcker. Saksa liiduarhiiv, Bild_101I-567-1523-38
Beneschi meestel ei olnud sõjaõnne. 19. septembril kirjutas Brandenburgi rügemendi läviohvitser 18. armee staabis Sonderführer Schwarze: 13. septembri õhtul kell 11 alustasid 135 brandenburglast ülemveebel Grawerti juhtimisel 17 [teistel andmetel 18] paadil teekonda Saaremaa poole. Järgmisel hommikul kell viis startis Pärnust kapten Benesch 44 mehega viiel plaaneril.
Plaanerid DFS 230 kuulusid 1. plaanerirügemendi (Luftlandegeschwader 1) 6. eskadrillile. DFS on lühend sõnadest Deutsche Forschungsanstalt für Segelflug – Saksa Purilennu Uurimisasutus. Õhusõiduki pikkus oli 11,25 m, tiivaulatus ligi 22 m ja see kaalus tühjalt 860 kg. Plaaner ehitati kokkukeevitatud terastorudest sõrestikule, kere oli lõuendist ning tiivad vineerist ja lõuendist. Maksimaalne stardimass koos laadungi või reisijatega oli 2100 kg. Plaaneris oli ruumi üheksale sõdurile ja piloodile. Plaanereid veeti nii transpordilennukiga Junkers 52 kui ka rekkelennukiga Henschel 126. Kokku ehitati DFS 230 tüüpi plaanereid kuni 1944. aastani üle 1600.
Üks tuntumaid operatsioone, millel DFS 230 plaanereid kasutati, oli õhudessant Kreetale 1941. aasta kevadel, kui 69 plaaneril maabus 7. õhudessantdiviisi staap koos langevarjurite ründerügemendi I pataljoni nelja kompanii ning suurtükkidega. Dessant oli kaotusterohke – ainuüksi 69 plaaneripiloodist sai surma 24 – ja hiljem Luftwaffe enam sellise mastaabiga õhudessantoperatsioone ei korraldanud. Küll aga väiksemaid eriüksuste ettevõtmisi: näiteks lendasid Saksa eriüksuslased 1943. aasta septembris ülemleitnant vabahärra Geord von Berlepschi ja SS-Sturmbannführer Otto Skorzeny juhtimisel kümnel DFS 230 plaaneril Gran Sasso mägedesse u 150 km kirde pool Roomat ja vabastasid Benito Mussolini. Mussolini oli suvel kukutatud ja teda peeti kinni sealses Campo Imperatore mägihotellis.
Saaremaal kasutati plaanereid kahel korral ja mõnikord on need operatsioonid segi aetud. Nimelt maandusid kaks suurt transpordiplaanerit Messerschmitt 321 Gigant 21. septembril Kogula lennuväljal, et tuua kohale varustus, laskemoon ja kütus sinna paigutatavatele hävituslennukitele. Sellest edaspidi lähemalt.
Põhimõtteliselt olid plaanerid mitu korda kasutatavad. See eeldas, et plaanerid maandusid tervelt alal, mis oli oma vägede või liitlaste kontrolli all või kuhu peagi jõudsid oma väed. Plaanereid kasutasid ka teised sõjaväed. 1944. aasta Normandia dessandi ajal viidi plaaneritel üle La Manche'i väina hulk varustust ja relvastust, aga ka näiteks USA 82. langevarjurite diviisi 325. plaaneri-jalaväe rügement. Punaarmee tuntumad plaanerid, mis oma mõõtmetelt sarnanesid Saksa DFS 230 plaaneritele, olid An A-7 ja G-11. Lisaks transpordilendudele ja väiksematele dessantoperatsioonidele kasutati plaanereid näiteks partisanide varustamiseks.
Kuid Grawerti paadid sõitsid eksikombel mitte Kübassaare, vaid hoopis Kõiguste patarei juurde Randvere lähedal Ruhve poolsaarel, mis oli Kübassaarest mõniteist kilomeetrit läänes. Seal tulistati neid 28 cm (tegelikult olid ka Kõigustes 130 mm suurtükid) kahuritest ja paadid pillutati laiali. Grupp naasis kaotusteta. Beneschi grupp maandus nagu ette nähtud kell 5.40 üks kilomeeter Kübassaare patareist põhja pool. Punaarmeelaste vastupanu oli väga tugev ja patareini ei jõutud. Võeti sisse ringkaitse, mida hoiti kella üheksani õhtul. Selleks ajaks oli viis meest langenud ja seitse haavatud. Grupile heideti alla kummipaadid, kuid ilma aerudeta. Tuul kandis paadid koos meestega kirdesse. Järgmisel hommikul kell kuus leidis kalapaatidel merele läinud ülemveebel Grawerti otsimiskomando neli triivivat kummipaati. Viies kummipaat kaheksa mehega, neist kaks haavatut, langes venelaste kätte, kes nad maha lasksid. Kaks meest ei saanud pihta ja teesklesid surnut. 16. septembril kell seitse õhtul läks kapten Benesch vesilennukil Heinkel 59 päästeoperatsioonile. Kaks meest päästeti, kuid lennuk tulistati põlema ning piloot ja vaatleja said haavata. Seejärel mindi kahte kummipaati, mille Saksa merepäästelennuk 17. septembri hommikul üles leidis.
Kapten Beneschi salga kaotused olid 11 langenut, kaheksa haavatut ja kaks teadmata kadunut. Teise aruande järgi oli 19. septembril Beneschi grupi liikmetest 12 langenud, kuus haavatud ja neli teadmata kadunud.
15. septembril pärast tulevahetust Kübassaare patareiga lubati Erprobungsverbandi rasketel suurtükikandjatel SAT 1 „Ost“ ja SAT 4 „Helene“ , mis olid julgestanud kapten Beneschi operatsiooni, Pärnusse naasta, et Beneschi grupi haavatud mandrile viia. „Ost“ oli 565-tonnine laev, millel oli 15 cm laevasuurtükk (laskekaugus üle 19 km) ja õhutõrjekahurid. „Helene“ oli 400-tonnine 51 m pikkune laev, millel oli 12,7 cm laevasuurtükk (laskekaugus üle 17 km) ja õhutõrjekahurid.
25. septembril uuris 18. armee peakorter, miks Grawerti paadid valesse kohta sõitsid ja kes vastutas navigatsiooni eest; miks Grawerti grupp naasis ega proovinud uuesti Kübassaare juures maabuda; kas Beneschi grupile alla heidetud kummipaadid olidki ilma aerudeta või läksid need allaheitmisel kaotsi?
Kapten Benesch oli oma aruande kirjutanud juba 20. septembril. Ta oletas, et paadimehed kartsid Kübassaare patareid ja kaldusid lõunasse, mistõttu sattusid valesse lahte. Süülist tegevust ei kahtlustatud. Grawerti paadid ei pöördunud kohe Vaiste lahte tagasi, vaid püüdsid enne kella üheksat ka Kübassaare juures maabuda. Nad pillutati suurtükitulega laiali seal, mitte Kõiguste juures. Osa alla heidetud kummipaate ja kõik aerud sattusid aga venelaste kätte, sest Beneschi grupi ringkaitse ala oli väga kitsas. Plaanerid ei maandunud mitte plaanitud kohas, nagu kirjutas Schwarze, vaid tükk maad põhja pool, mistõttu kaotati üllatusmoment ja mehi oli liiga vähe, et murda end vahepeal kogunud punaarmeelaste vastupanu.
Kübassaare dessandist kirjutas oma mälestustes ka BOBR-i NKVD eriosakonna ülem Mihhail Pavlovski. Tema väitel üritasid 14. septembril kaheksa Saksa transpordilaeva ja suur hulk dessantkaatreid sõjalaevade tuletoetusel Kõiguste lahes dessanti maandada. Ka 43. rannakaitsepatarei Kübassaares valmistas sakslastele muret. Pavlovski teatel maandasid sakslased viimase tagalasse plaaneritel rohkem kui sada meest. Õhudessantväelased olid tsiviilrõivastes ja eeskujuliku relvastusega ning varustatud kummipaatide ja täispuhutavate kummisuuskadega (!) vee peal kõndimiseks. Bukotkini [s.o 43.] rannakaitsepatarei mehed pidid tõrjuma nii plaaneritega maandunud meeste rünnakut maalt kui ka hoidma tule all Kõiguste lahes maabuda üritavaid sakslasi. Jalgratastel saabus toetusüksus kapten Ogorodnikovi juhtimisel. Plaaneritel maandunud sakslasi rünnati kahest küljest ja nad löödi põgenema. „Hävitati peaaegu kogu õhudessant,“ kirjutas Pavlovski. Merelt saabujaid tulistati suurtükkidest. Kaks transpordilaeva lasti kohe põhja ning uputati veel mitu kaatrit, mootorpaati ja kümmekond aerupaati. Ülejäänud kadusid merele tagasi. Seejärel pommitasid patareid Luftwaffe Junkersid, heites alla üle 500 pommi. Pärast pommitamist tõusid rünnakule automaatidega relvastatud hitlerlikud langevarjurid ning mandrilt saabus väikestel laevadel ja paatidel jalavägi. Rünnakud patareile kestsid mitu päeva, õhurünnakud vaheldusid rünnakutega merelt. Pärast vaenlase läbimurret üle Väikese väina tammi piirati patarei täielikult sisse. Laskemoona lõppedes purustati viimane töökorras suurtükk, kast dokumentidega maeti kasarmu varemetesse ja umbes kakskümmend võitlejat murdis omade juurde läbi.
Pavlovski segab üheks looks kokku Kriegsmarine pettemanöövrid, Grawerti meeste kaks ebaõnnestunud maabumiskatset merelt ning langevarjurite rünnaku ja jalaväerünnaku. Kaks viimast on väljamõeldised. Wehrmachti aruande järgi vallutasid sakslased Kübassaare patarei „pärast visa vastupanu“ 18. septembril ja võtsid vangi u 400 meest, enamasti mereväelased.
XXXXII armeekorpuse juhatus tegi rannakaitsepatareide kahjutuks tegemisest kokkuvõtte: rasked lennukipommid ei suutnud Aegna, Kübassaare ja Randvere (Kõiguste) rannakaitsepatareisid rivist välja viia. Patareid vallutas hiljem jalavägi maa poolt. Raskesuurtükkidega suured sõjalaevad, mis suutnuksid rannakaitsepatareidega võidelda, Tallinna ja esialgu ka mitte Saaremaa ründamisel ei osalenud.
Eriüksuste tegevusest saarte vallutamisel kirjutas pioneeriväekindral Kuntze 8. oktoobril pärast Saaremaa vallutamist:
„Erna salk (OKW Abt. Abw. II), mis võttis osa maabumisest Vormsil ja Muhumaal, ei saanud juba ei oma isikkoosseisu ega ka mitte relvastuse tõttu vaenlase regulaarüksuste vastu võidelda. Ernat sai rakendada koos regulaarüksustega ning ta oli suuteline ka üllatusrünnakuteks ja vaenlase häirimiseks.
Beneschi grupp 800. väljaõpperügemendist (z.b.V.) Brandenburg ei tulnud oma ülesandega toime, sest kaluripaatidel sõitnud üksus jõudis navigatsioonivea tõttu vales kohas randa ja sattus Randvere patarei ette. Oleks grupp määratud ajal Kübassaare juures randunud, oleks ülesanne – Kübassaare patarei rivist välja viimine – arvatavasti täidetud, ehkki märkimisväärsete kaotustega.“
Walther Melzer kirjutas, et tegelikult taotleti kõrgemalt väejuhatuselt Kübassaare operatsiooniks kogenud langevarjurite pataljoni, kuid seda ei saadud.



14.–16. september: Suure väina dessant ja Muhu saare vallutamine


Punaarmee ja Balti laevastiku üksused Muhus

Muhumaal oli lahingute alguses üks 46. ja üks 79. laskurpolgu pataljon, 37. inseneripataljoni kaks roodu, mitu 39. suurtükiväepolgu patareid, samuti õhutõrjepatareid. BOBR-i inseneriteenistuse ülema major Sergei Navagini (s. 1902, hiljem polkovnik) mälestuste järgi toodi sõja alguses Muhusse üks kolme kahuriga 130 mm rannakaitsepatarei (Võiküla lähistele) ja kaks 100 mm rannakaitsesuurtükki kaetud positsioonile Hellamaa juurde. Nagu nimetatud, oli Muhumaa ja Suur väin ka Kübassaare 130 mm patarei tuleulatuses.
Balti laevastiku 13. väikeste miinitraalerite divisjoni lüliülem D. Ovsjannikov kirjutas oma mälestustes, et divisjoniülem kaptenleitnant Bassukov kutsus ta 14. septembril enda juurde ja käskis moodustada rivist välja löödud laevade meeskondadest ja miinitraalerite Triigi baasi kaldameeskonnast koondsalga ning minna sellega Muhusse. Ovsjannikovi väitel oli salgas kolm veoautotäit mehi. Mereväelastel polnud jalaväe väljaõpet, kiivreid nad pähe ei pannud ja lahingusse läksid püstipäi, mistõttu suur osa neist sai Muhus surma – Triigi sadamasse tagasi sõitjad mahtusid ühte veoautosse. Ohvitseridest langes lüliülem leitnant Jakov Misserman.
12. septembril koostas Saksa suurtükiväerekke 24. vaatlusdivisjon (Beobachtungsabteilung) ülevaate Punaarmee suurtükiväest Muhu idarannikul. Suurtükilaskude heli ja valgussähvatuste järgi määrati kindlaks 4–5 kerget (s.o 45 ja 76 mm) ning üks keskmine (122 mm) patarei. Keskmine patarei oli Kuivastu mõisa teeristist lääne pool. Kaks kerget patareid olid Võikülas (üks keskmisest tuuleveskist kilomeeter lõunas ja teine pool kilomeetrit põhja pool), kaks keskmist patareid Tusti veski juures, kaks suurtükki Lallist läänes ja üks patarei Lõetsast põhja pool kõrgendiku nr. 17 juures. Osa nimetatud asukohti eeldati olevat vahetuspositsioonid.
Vaatlusdivisjonid allusid kõrgematele väejuhatustele, kes allutasid need väekoondistele vastavalt vajadusele. Vaatlusdivisjonis oli kolm patareid: mõõdistuspatarei, helimõõdupatarei ja valgusmõõdupatarei ning sidekomando. Divisjon oli motoriseeritud. Mõnel vaatlusdivisjonil oli ka vaatlusdirižaabel. Valguse mõõtmine oli võimalik 7–9 km laiuselt 13–18 km kaugusele, heli mõõtmine 10–12 km laiuselt 12–15 km kaugusele, kuid see sõltus palju ilmast ja maastikust.


14. september: maabumine Muhus

61. jalaväediviisi dessant Muhusse algas varahommikul. Esimeses laines ületasid Suure väina 151. jalaväerügement ja 161. rekkepataljon. Kell kolm päeval alanud teises laines järgnes 162. ja kolmandas laines alates kella kuuest 176. jalaväerügement. Ööl vastu 15. septembrit hakati Muhusse vedama ka 161. suurtükiväerügementi. Operatsiooni üldjuhi, XXXXII armeekorpuse juhataja pioneeriväekindral Walter Kuntze peakorter oli Penijõel. 61. jalaväediviisi ülema kindralleitnant Siegfried Haenicke välikomandopunkt oli Olevi talus Sepamaa lähedal umbes kilomeetri kaugusel mererannast Kessulaiu vastas. Ründepaadid läksid merele sealt lähedalt Rähe ja Abja talude juurest.
151. jalaväerügemendi esimene laine läks merele kell 4.10 umbes 200 ründepaadil. (Hilisema aruande järgi oli esimeses laines 180 paati, millega veeti üle üks tugevdatud pataljon.) Kell 4.30–4.35 andis Saksa suurtükivägi 108 relvast tulelöögi kavandatud maabumiskoha pihta Kuivastust põhja pool Tusti ja Kansi vahelises rannalõigus. Kell 4.35–5.00 pommitas maabumisala Luftwaffe. Esimesed üksused maabusid kiiresti, kuid punaarmeelased kogusid end peagi ja vastupanu tugevnes. Tusti juures suutsid sakslased hõivata ainult väikese sillapea. Kella seitsme paiku ründasid Tustit Balti laevastiku lennukid. Osa 151. jalaväerügemendi paate eksis põhja pool Kesselaidu kursilt, pööras kagusse ja avas tule oma üksuste pihta mandril. Kompassid näitasid valesti, sest paatides oli palju metalli.
151. jalaväerügemendi teine laine maabus kella seitsme ja kaheksa vahel, sattus raskekuulipildujate, tankitõrje- ja õhutõrjekahurite (õhutõrjepatarei oli Kansi juures) ning suurtükiväe koordineeritud tule alla ja kandis märkimisväärseid kaotusi. Sealhulgas langes rivist välja mitu mägikahurit.
Eestisse saabunud mägikahurid allutati 161. suurtükiväerügemendi III divisjonile (ülem major Kopp) ning lisaks mägikahuritega kaasa tulnud austerlastele õpetati nende lahingus kasutamist ka III divisjoni suurtükiväelastele. Mägikahurite Muhusse viimine ei sujunud viperusteta. Hans Eberhard Brossok, kes sel ajal oli leitnant ja III divisjoni 7. patarei tulerühma ülem, kirjeldab oma päevikumärkmete põhjal kirjutatud ja ka eesti keelde tõlgitud mälestustes „Süda vaekausil. Suurtükiväelase teekond Kura lahest Visla laheni“ (Tallinn, 1999) maabumist nii: „[M]õlemast suurtükist oli õnnestunud maha laadida ainult paadis nr. 1 olev osa, samal ajal kui üks paat nr. 2 triivis alles mootoririkkega Muhu väinas ja teise paadi nr. 2 suurtükiosad lebasid meetrisügavuses vees umbes 50 meetrit kaldast. See viimane paat ei jõudnudki kaldale, võib-olla oli ta kivi otsa sattunud. Vaenlase tugeva tule all ei saanud nende suurtükiosade väljatoomisele mõeldagi. Niisiis oli meil olemas kaks poolikut suurtükki, millest me kummatigi ei saanud üht kokku panna. [---] Kohtasin ülemleitnant Mrotzekit, kes oli teisel katsel oma patareiga Muhus maabunud. Tema ülemvahtmeister Busching oli miini otsa jooksnud ja surma saanud. Raadioaparatuuri viskasid pioneerid [s.o ründepaatide juhid] kaldast eemal lihtsalt vette, nii et see oli nüüd kasutamiskõlbmatu ja vajas esmalt kuivatamist. 9. patarei suurtükid olid täies koosseisus olemas ja juba kokku pandud. Tegin ülemleitnant Mrotzekile ettepaneku ühendada tänaseks tema patarei minu rühmaga, kuna tegevusvalmis olid ainult tema suurtükid ja minu raadiosaatja, ma ise võiksin saata teda vaatluspunkti ülemana [151. jalaväerügemendi] edasitungil. [---] Nii moodustasime vähemalt ühe täiesti lahingukõlbliku patarei. [---] Ühe läheneva ründepaadi puhul kukkusid mürsud ikka paadi taha, kuna venelased ei andnud küllalt edestust. Alles siis, kui paat kaldas seisma jäi, järgnes täistabamus, mis põhjustas tulekahju. See oli üks minu laskemoonapaate. Mõlemad minu mehed olid mürsu tuleku ajaks juba paadist välja hüpanud, aga mõlemad pioneerid lamasid surnult ning põlenutena purustatud paadis, kus oli plahvatanud laskemoon.“
Pinnaudu tõttu ei saanud Luftwaffe maabunud üksustele esialgu lähiõhutoetust anda. Udu hajus pärast kella üheksat ning lennuvägi ründas kuni õhtuni Punaarmee positsioone, kolonne, ujuvvahendeid ja suurtükipatareisid. Hävitati kolm suurtükipatareid ning 48 pommitusreidiga heideti alla 72,9 t pomme, sh kaks ühetonnist ja 36 500 kg pommi. Kaotati üks Junkers 88 (meeskond päästeti), alla tulistati üks И-153 hävitaja.
Balti laevastiku 12. üksiku eskadrilli lendur leitnant Pjotr Guzov (s. 1920, suri enne 1971. aastat), kirjutas oma mälestuskatkes, et viis hävitajat И-153, tema oma nende hulgas, saadeti varahommikul Suure väina kohale ründepaate ründama. И-153 oli oma aja kohta võimas sõjalennuk, mille relvastuses oli kaks 100 kg pommi, kaheksa 82 mm reaktiivmürsku ja neli kuulipildujat kokku 2500 padruniga. Peagi ilmusid ka Luftwaffe Messerschmittid ja Junkersid. Guzovi lennuk sai pihta ja ta ise haavata, olukord tundus lootusetu ja ta rammis üht Junkers 88 pommitajat. Mõlemad lennukid kukkusid alla, Guzov suutis langevarjuga välja hüpata. Edasi Guzovi mälestused ja ametlik rammimise kirjeldus lahknevad: Guzov väidab, et lennukid kukkusid Punaarmee kontrolli all olevale alale ja tema maandus seal lähedal, teise kirjelduse järgi kukkusid lennukid aga sakslaste käes olevale alale ja kaks Punaarmee luurajat toimetasid haavatud Guzovi üle rindejoone. Guzovi kirjeldus on tõepärasem: varahommikul oli sakslaste sillapea veel üsna kitsas. Sõjamälestusi, eriti Nõukogude omi, tuleb allikana kohelda mõningase ettevaatusega, kuid ei ole välistatud, et Guzovi rammitud Ju 88 ja tema enda И-153 ongi need kaks lennukit, mida nimetab Luftwaffe aruanne. Guzov evakueeriti Saaremaalt hospidalist Nõukogude tagalasse.
151. jalaväerügement suutis rannal kindlustuda ja kella 10 paiku surusid Saksa lennukid maha tuvastatud Punaarmee suurtükipatareid. Kell 10.35 läks rügement piki Kuivastu-Hellamaa maanteed rünnakule. Poole kaheteistkümne paiku vallutati Paalist kagusse tungides Kuivastu mõis ja 12.25 sadamamuul. Rügemendi viimased üksused jõudsid Muhusse enne kella kahte päeval. Rügement sai käsu liikuda edasi lõuna ja kagu suunas, sest sealt tulistasid punaarmeelased Kuivastu sadamat ja miinitraalereid Suures väinas. Samuti kaitsesid punaarmeelased kangekaelselt metsa, mis oli Kuivastust läänes, ja ohustasid sadamat, mistõttu ei saanud parvlaevu üle saata. Luftwaffe lahingugrupp tegi sealsete positsioonide vastu koordineeritud õhurünnaku ja punaväelased põgenesid. Seejärel andis 151. jalaväerügement kiire järellöögi saare kagutippu: kell 17.45 vallutas III pataljon Võlla ning kell 18.38 I ja II pataljon Võikula. Punaarmeelased põgenesid piki Muhu lõunarannikut läände.
Kuivastu sadam enne 1941. aastat. Vasakul postkontor. Eesti Meremuuseum SA, MMF450_1_1
161. rekkepataljon maabus kell 5.15 Muhu põhjatipus Nõmmküla lähistel. Pataljoni esimene laine oli Saastnast Matsalu lahe ääres väljunud 10 ründepaadil, 34 kaluripaadil ja kahel kummipaadil. Operatsiooni mereväeline juht oli korvetikapten Cellarius. Teine laine järgnes parvlaevadel. Esimene Siebelfähre-parvlaev ühe mägikahuri (161. rekkepataljoni käsutuses oli kaks mägikahurit) ning jalg- ja mootorratastega randus kella poole kaheksa paiku hommikul. Nõmmküla lähedal vallutati kõrgendik nr. 24 koos seal olnud suurtükipatareiga. Kõrgendiku ümber moodustati ühekilomeetrise raadiusega sillapea. Rekkepataljoni edukas maabumine lubas viia saare põhjaossa lisajõude. Diviisiülem saatis Vahtraste randa 176. jalaväerügemendi 6. (jalgratta-)kompanii koos tankitõrjekahuri ja ühe mägikahuriga, et see Hellamaa suunas liikudes vaenlast selja tagant ründaks. Ülemleitnant Reinhardti Erna salk, mis oli samuti rekkepataljonile allutatud, ületas Suure väina kella kahe paiku päeval, kuid sattus suurtükitule alla. Umbes 60 punaarmeelase Nõmme juurest lähtunud rünnak, et salk merre tagasi suruda, löödi kaotustega tagasi. Kella viie paiku randusid veel kaks Siebelfähre-parvlaeva ning saatsid maale tankitõrje- ja 2 cm õhutõrjekahurirühma ning ühe välihaubitsa. Kella seitsmeks õhtul oli 161. rekkepataljon ranniku Pallasmaast Vahtrasteni vaenlasest puhastanud. Pataljoni 2. eskadron kahe tankitõrje- ja kahe õhutõrjekahuriga tungis sisemaale ja jõudis kell üheksa õhtul Muhu kiriku ja vallamaja juurde. Kell 11 õhtul tõrjus eskadron seal punaväelaste vasturünnaku.
Kuigi 161. suurtükiväerügemendi divisjonide ja 511. raskesuurtükiväedivisjoni 3. patarei lävikomandod saadeti Muhusse koos 151. jalaväerügemendi ja 161. rekkepataljoniga, oli probleeme raadiosidega. Esimeste lainete edasitungi ei saanud suurtükivägi mandrilt tulega toetada. Esimese päeva lõpuks oli rindejoon Muhus juba veel mandril olevate 10,5 cm kergete välihaubitsate laskeulatuse piiril.
161. suurtükiväerügemendi IV divisjoni lävikomando ülema leitnant Großi ründepaat sai õhutõrjemürsu täistabamuse – leitnant sai surma ja komando sideseadmed uppusid.
Enne kella 11 suundusid Suurde väina esimesed miinitraalerid, et puhastada faarvaater suuremate transpordialuste jaoks miinidest. Miinitõrje algas kell pool kaks ning kella poole seitsmeks oli Virtsu ja Kuivastu vahel poidega tähistatud miinivaba tee. Kell seitse õhtul saadeti Virtsust Kuivastusse esimesed parvlaevad. Siiski kõhkles mereväejuhataja „C“ laevu pimeduses teele saatmast, kuigi suurtükid olid kella seitsmeks parvlaevadele laaditud. Otsuse alustada ülevedu langetas ta enne kella 11 õhtul. Öösel veeti Muhusse 161. suurtükiväerügemendi I ja II divisjon.
Esimesed 162. jalaväerügemendi üksused jõudsid ründepaatidel Muhusse kell 15.15 ülesandega laiendada 151. rügemendi loodud sillapead. Pärastlõunaks üle veetud 162. jalaväerügement vallutas Kuru ja jõudis poole kaheksa paiku õhtul Hellamaale.
Õhtuks oli sakslaste kontrolli all 8 km pikkune ja 3 km laiune rannariba. Üle oli veetud viis jalaväepataljoni ja üks suurtükidivisjon.
Kella seitsmeks hommikul oli juba 20 ründepaati pihta saanud ning kell 17.25 oli 162. jalaväerügemendi üleveo jätkamiseks alles veel ainult 67 paati. Ülejäänud olid kas uputatud, vigastatud või mootoririkke tõttu rivist väljas. Seetõttu otsustati pärastlõunal, et 176. jalaväerügement veetakse Muhusse parvlaevadega. Ooberst Wagner-Hohenlobbesse sai korralduse saata üks pioneerikompanii Nõmmkülla, et teha seal maabumisettevalmistused. Samal ajal koondati 176. rügemendi II pataljon (ilma 6. kompaniita, mis oli juba Muhus) ja III pataljon Matsalu lahe äärde, kus nad pidid parvlaevadele asuma. Öösel veeti parvlaevadega Muhusse viimased rekkepataljoni allüksused ja 176. jalaväerügemendi I pataljon. II pataljoni üleveoks kasutati Virtsust lõunas ootavaid nelja MFP- ja viit Siebelfähre-parvlaeva. (Nähtavasti 777. pioneeri-maabumiskompanii alused, mis allusid 680. pioneerirügemendistaabile ega pidanud ootama mereväe luba.)
217. jalaväediviisi 311. jalaväerügemendi I pataljon ja 217. suurtükiväerügemendi I divisjon toodi Lihula-Pärnu maantee äärde Soone-Karinõmme joonele Lihulast kagus. 311. jalaväerügemendi II pataljon oli Lihula-Paatsalu joonel julgestustega Vaistes ja Paatsalus. Sealt lõuna pool oli väegrupi Nord tagalapiirkonna vastutusala. Otsustati, et kui operatsiooni Beowulf II kaasatud üksused Saaremaale jõuavad, saadetakse 311. jalaväerügement Leningradi rindele oma diviisi juurde.
Suure väina dessandi eest sai 151. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem ülemleitnant Gerhard Zonewitz (1910–1995) Raudristi rüütliristi ja 3. kompanii ülem ülemleitnant Harry Le Tanneux von Saint Paul (1914–1942) Saksa risti kullas.
Sel päeval kandsid sakslased märkimisväärseid kaotusi: kokku 298 meest. Enamik neist kuulus esimeses laines Muhus maabunud 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügementi: surma sai üks ja haavata kaks ohvitseri, alamväelastest langes 41, haavata sai 132 ja kadunuks jäi 19 meest. Diviisi ülejäänud üksused kaotasid 16 meest. Teise suurema rühma moodustasid kolme ründepaadikomando kaotused, kus surma sai 15 ja haavata 53 meest ning teadmata kadunuks jäi üheksa meest. Neile lisanduvad eelpoolmainitud 139 „Ilmarisel“ põhja läinud Soome mereväelast ning Beneschi salga kaotused. Kriegsmarine kaotused ei ole teada. Raskelt haavatute seas oli 151. rügemendi II pataljoni ülem ooberstleitnant Driedger (sai ülesõidu ajal kuuli kõhtu, nagu kirjutas H.-E. Brossok), kelle ametikohustused võttis üle reservkapten dr. Werner Pankow (1897–1980), eraelus hambaarst.
Ööpäeva kaotused arvestati õhtul kella kaheksase seisuga ja osa andmeid ei pruukinud sama päeva aruandesse jõuda. Näiteks on 161. suurtükirügemendi 14. septembri kaotuste nimekirjas üks langenud ohvitser (s.o reservleitnant Groß) ja viis haavatut. H.-E. Brossok kirjutab: „Laskemoonapaat, millega sõitis kaasa vahtmeister Tromm, sai täistabamuse ja uppus. Tromm toodi mitu tundi hiljem haavatuna veest välja., samal ajal kui kapral Mehlem hukkus ujumise pealt, kui kuul teda pähe tabas, reamees Achatz aga uppus. Esialgu kadunuks jäänud reamees Obergruber, väheldane eakas austerlane nagu ka Achatz, jõudis alles järgmisel päeval meie juurde tagasi. Nii olime sel päeval kaotanud oma ühtekokku ligi 30-st mehest surnutena neli ja haavatutena kolm.“ Need neli langenut on arvestatud 15. septembri kaotuste nimekirjas, kus suurtükiväerügemendile on märgitud neli langenut ja 23 haavatut. Brossok nimetab ka Muhu rannal kuuli pähe saanud kapral Josef van der Loo’d, kelle surmadaatum Saksa sõjahaudade hoolde liidu (Volksbund) andmebaasis on hoopis 24. september. Tema haud on Pärnu Saksa sõjaväekalmistul. Brossoki mainitud kapral Heinz Mehlem on Volksbundi andmebaasi järgi surnud Pärnus välilaatsaretis 23. septembril.
Arvandmeid kaotuste kohta ei saa võtta absoluutse tõena. Oli mehi, kes kunagi kaotuste nimekirja ei jõudnud ja oli ka neid, kes teadmata kadununa mõne päeva pärast välja ilmusid, kuid jäid endiselt koondstatistikasse teadmata kadunutena. Kõrgemate staapide aruannetesse jõudsid ainult langenud, haavatud või teadmata kadunud ohvitseride nimed. Nimelist arvestust alamväelaste üle peeti üksustes.
Punaarmee kaotuste kohta arvandmeid ei ole. 61. jalaväediviis võttis 225 sõjavangi ja sai saagiks kaks suurtükki, kolm tankitõrjekahurit, ühe kergesoomuki, kolm veoautot ja 21 suurtüki laskemoonaeelikud.



15. september

61. jalaväediviisi allüksused jätkasid pealetungi Muhus kolme lahingugrupina. Tugevdatud 161. rekkepataljon oli põhjagrupp ja tema ülesanne oli kahest suunast – Muhu kiriku juurest ja Vahtrastest – edasi liikudes saavutada kontakt 162. jalaväerügemendiga. Rekkepataljoni tugevdasid 176. jalaväerügemendi I pataljon ja 6. kompanii, ülemleitnant Reinhardti Erna salk, üks motoriseeritud rühm 161. pioneeripataljoni 3. kompaniist ja üks rühm 161. tankitõrjepataljonist, 161. suurtükiväerügemendi 1. (motoriseeritud) patarei, kaks mägikahurit ja maaväe 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii üks rühm. 176. jalaväerügemendi I pataljoni kohalejõudmisel pidi rekkepataljon oma läänetiivale koondatud jõududega tungima Väikese väina tammi suunas.
Keskmine lahingugrupp oli 162. jalaväerügement, mis koondas oma jõud Tusti juures ja alustas kell 10 liikumist piki Hellamaa – Muhu kiriku – Piiri teed. Rügemendile allutati kaks 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni patareid, 161. pioneeripataljoni 1. kompanii ja 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii (ilma kahe rühmata). Tugeva vastupanu korral pidi rügement vaenlase jõude siduma, kuni hakkab mõju avaldama 161. rekkepataljoni ja 151. jalaväerügemendi edasiliikumine vastavalt saare põhjatipust edelasse ja kagutipust loodesse.
Lõunapoolne lahingugrupp oli 151. jalaväerügement, mis liikus läbi Muhu lõunaosa Väikese väina tammi suunas. Selle alluvusse määrati 176. jalaväerügemendi II pataljon ilma 6. kompaniita, 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni kuus mägikahurit (s.o üks patarei ja üks rühm), 161. pioneeripataljoni 2. kompanii ning 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii üks rühm.
Öösel üle veetud 161. suurtükiväerügemendi kaks haubitsadivisjoni pidid toetama 151. ja 162. jalaväerügemendi pealetungi. Eriti tähtsaks pidas diviisiülem õhutõrjekahurite Muhusse viimist ja nende ettevalmistamist lahinguks Väikese väina tammi pärast. Õhutõrjekahurid oli plaanis paigutada Igaküla poolsaarele tammist põhja pool. Diviisiüksuste üleveo eest vastutas 680. pioneerirügemendistaap (z.b.V.). Juhul, kui 162. ja 176. rügemendi viimaste üksuste ülevedu sujus ladusalt, oleks ründepaadid Väikese väina ületamise jaoks reservi jäetud. Diviisistaabi uueks asukohaks nähti ette mõni koht Kuivastu ja Tusti vahel. Diviisiülema reservis oli 176. jalaväerügemendi staap, rügemendiüksused ja III pataljon, enamik 161. tankitõrjepataljonist ja 161. sidepataljon (ilma juba Muhusse viidud üksusteta).
Ooberst Wagner-Hohenlobbesse 680. pioneerirügemendistaabile (z.b.V.) allus suur pioneerivägi, mitu tuhat meest: 61. jalaväediviisi 161. pioneeripataljon ilma juba Muhusse saadetud osadeta, 660. pioneeripataljon, 217. jalaväediviisi 217. pioneeripataljon, 100. ja 254. ehituspataljon ning 683. ehituspataljoni 4. kompanii, 658. sillaehituskomando B ja ründepaadikomandod. Pioneeridele allutatud 217. suurtükiväerügemendi staap korraldas mandril suurtükiväeüksuste üleveoks ettevalmistamist. Pioneeri- ja ehitusüksuste tegevus jääb sõjaajaloos sageli lahinguüksuste võitude ja kaotuste varju.
Suurtükivägi mandril allus suurtükiväeülemale nr. 114. Tema alluvuses oli 61. jalaväediviisi 161. suurtükiväerügement ilma juba Muhusse saadetud suurtükiväeosadeta, 637., 511., 436. ja 536. raskesuurtükidivisjon (vastavalt 21 cm mörserid, 15 cm ja 10 cm kahurid ja rasked välihaubitsad) ning 217. suurtükiväerügemendi IV raskete välihaubitsate divisjon, samuti 111. õhutõrjerügemendi 1. patarei. Maaväe suurtükiväega tegid koostööd 509. maaväe rannakaitsepatarei (15 cm kahurid), 10 cm mereväe kahuripatarei (kaks relva) ja 512. maaväe rannakaitsepatarei (12 cm kahurid).
14. septembri õhtul Saastnast Matsalu lahe ääres teele asunud parvlaevad, mis vedasid 176. jalaväerügemendi I pataljoni ning rekkepataljoni raskerelvi ja laskemoona, avasid enne kella kahte öösel põhja pool Nõmmküla tule oletatavate vaenlase laevade pihta ning pöörasid tagasi, kuigi Nõmmkülast rakettidega märku anti, et ohtu pole. Seetõttu jõudis 176. rügemendi I pataljon ning rekkepataljoni 1. kompanii viimane osa ja ratsaeskadroni ratsasuurtükiväerühm Muhusse alles enne kella ühte päeval. Öine äpardus nurjas plaani saata 176. jalaväerügemendi I pataljon kohe Väikese väina tammi vallutama ning sel päeval jäi sillapea Saaremaal loomata.
Ööl vastu 15. septembrit kell 2.15 ründas vaenlane tugevate jõududega 161. rekkepataljoni positsioone Muhu kiriku ja vallamaja lähedal. Luftwaffe toetusel suudeti rünnak tagasi lüüa.
Kell 9.15 saavutas rekkepataljoni luuresalk Hellamaa lähedal kontakti 162. jalaväerügemendi I pataljoniga. 176. jalaväerügemendi 6. kompanii alustas Vahtrastest edasiliikumist hommikul kell seitse ning jõudis üle Lehtmetsa ja Soonda kell 11 Muhu vallamaja ja kiriku lähistele. Koos juba õhtul sinna jõudnud rekkepataljoni 2. eskadroniga jõuti kella 12-ks Igaküla juurde Muhu lääneosas. Seejärel viidi mõlemad kompaniid tagasi Nõmmkülla rekkepataljoni staabi juurde, nende asemele astus 162. jalaväerügemendi I pataljon. Samal ajal liikus Erna salk Nõmmkülast üle Mõisaküla Paenase suunas, et Muhu loodekallas vaenlasest puhastada ja samuti Igakülani jõuda. Kell 13.00 jõuti Tamseni ja 14.30 löödi vaenlase nõrgad jõud Mäe külast välja.
Veel hommikupoolikul veeti ründepaatidega 162. jalaväerügemendi mehi üle Suure väina, kuid keskpäevaks oli laine liiga kõrge ning ülejäänud üksused pandi parvlaevadele.
151. jalaväerügement teatas hommikul diviisi staapi, et Mäela ja Hellamaa nende paremal tiival on veel vaenlase käes. Kell pool üksteist hommikul vallutati Simisti ja kell 11.50 teatas rügement, et Pädastes vaenlast ei ole. Kella viieks pärastlõunal võeti Muhu-Suuremõisa ja kolmveerand üheksaks jõuti Nurme-Eha-Silma joonele (s.o Ridasilt Ungru rannani). Pimeduse saabudes pealetung katkestati, rügemendi staap asus Pädaste mõisa.
162. jalaväerügemendi I pataljon suunati Piiri peale, kuid takerdus enne kella kolme lääne pool Viira teeristi tugevatele vaenlase positsioonidele. Pärast suurtükiväe ettevalmistustuld ja lennuväe rünnakut suudeti vastupanu murda ja kell pool üheksa õhtul jõuti Koguva teeristile üks kilomeeter Piiri külast läänes.
Vaade Väikese väina tammile Muhust. 1930. aastad. Eesti Meremuuseum SA, MMF1030_7_1
Kella ühe paiku lõpuks Nõmmkülla jõudnud 176. jalaväerügemendi I pataljon sai käsu üle Viira Väikese väina tammile tungida. Kell kuus õhtul saavutati Viiral kontakt 162. jalaväerügemendi I pataljoniga ja liiguti sealt üle Rintsi edasi Igaküla suunas. Kuid pimeduse saabudes põrkus pataljon Nautse juures maanteel punaväe vastupanule ja jäi ringkaitsesse.
Kella viie ajal pärast lõunat oli õhureke teatanud, et Saaremaa idaosas ei ole märgata vaenlase üksusi ja et Orissaare lähedal lehvitavad inimesed valgete rätikutega.
Saksa parvlaeva maabumine Muhu rannikul 1941. a. septembris. Saaremaa Muuseum SA SM F 3955:34 F
Pärast seda, kui mereväejuhataja „C“ andis loa öösel üleveoga jätkata, veeti alates kella poole ühest öösel katkematult üksusi ja varustust üle Suure väina. Raskusi tekitas mahalaadimine Kuivastus, sest taganevad punaväelased olid sadamasilla õhku lasknud ja korraga sai lossida ainult üht parvlaeva, samal ajal kui Virtsus sai korraga peale laadida neljale parvlaevale. 254. ehituspataljon hakkas Kuivastu sadamasilla remontima.
Siebelfähre-parvlaevad tegid 56 reisi ja MFP-d üheksa. Esialgu oli kavas osa jalaväe sõidu- ja veoautosid ning soomukeid üle vedada Kinnikalt (Mõisaküla lähedal) Lõpele, kuid tugevate vihmade tõttu oli kallas selleks liiga pehme. Virtsu-Kuivastu liinile langes veel suurem koormus ja et suurtükivägi oli eelisjärjekorras, pidi jalavägi oma sõidukeid veel ootama. Hilisema aruande järgi veeti 15. septembril Siebelfähre- ja MFP-parvlaevadega Muhusse 176. jalaväerügemendi I pataljon, 162. jalaväerügemendi II pataljon ning 13. ja 14. kompanii (s.o jalaväe- ja tankitõrjekahurid), 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni mägisuurtükid ning osa 55. maaväe õhutõrjepataljoni, 24. vaatlusdivisjoni ja 61. jalaväediviisi 161. sidepataljoni allüksusi.
10,5 cm välihaubitsa maaletoomine parvlaevalt Muhu rannikul 1941. aasta septembris. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3955:35 F
Taganevad punaväelased olid lõhkunud sidekaabli Suures väinas ja kaabliotsa ei leitud. Selle asemel leidis 442. sidepataljon õhtul kell üheksa kaks kasutamata kaablit, mis kulgesid Virtsust läbi Suure väina Jõe talu juurde Ankru lähedal. Mandri ja Muhu vahel pandi tööle viis telefoniliini.
Luftwaffe heitis 15. septembril Muhus 21 tonni pomme. Fliegerführer „B“ lahingulennukite arv suurenes 55-lt 69-le. Seega lendas 15. septembril kokku 116 lennukit. Üks vesilennuk sai vee peal tõsiselt vigastada. Papissaare sadamas tabas Luftwaffe pomm üht purjekat, mis süttis põlema. Pardarelvadega rünnak pukseeritava praami vastu jäi tulemusteta.
15. septembril kaotati 131 meest, neist 16 langenut, 106 haavatut ja üheksa teadmata kadunut. Kõige rohkem haavatuid oli 161. suurtükiväerügemendis ja 660. pioneeripataljonis. Need arvud sisaldavad ka osa eelmisel päeval langenuid.


16. september

15. septembri õhtuks oli suurem osa Muhu saarest sakslaste käes, välja arvatud sillapea Linnuse-Aljava ümbruses.
61. jalaväediviisile tehti ülesandeks puhastada Muhu lääneosa vaenlasest ja tungida 17. septembril Saaremaale. Tugevdatud 161. rekkepataljon pidi vallutama Kõinastu laiu. 161. rekkepataljoni ja 162. jalaväerügemendi eraldusjooneks määras diviisijuhatus Päelda küla põhjaserva – Igaküla lõunaserva – Koguva küla lõunaserva. 162. ja 151. jalaväerügemendi eraldusjooneks määrati Ridasi veski – teerist Eemu talu juures.
Paika pandi Saaremaale tungimise orienteeruv plaan. 176. jalaväerügemendi I pataljon pidi veetama ründepaatidel, mootorpaatidel, kaluripaatidel ning Siebelfähre- ja MFP-parvlaevadel Kõinastu lahest Pulli randa Saaremaal, möödudes Kõinastu laiust põhjast ja läänest. Dessanti pidid katma mereväe suurtükikandjad. Samal ajal pidi 162. jalaväerügement Igaküla poolsaarelt lähtudes ületama ründepaatidel Väikese väina ja maabuma Orinõmme piirkonnas. 151. jalaväerügemendi ülesandeks jäi imiteerida rünnakukavatsust üle Väikese väina tammi. Erna salk pidi allutatama 151. jalaväerügemendile dessandiks Muhu lõunaosast üle Väikese väina Käru talu randa Ula ja Talila juures. Rünnaku raskuspunktid olid 162. ja 176. jalaväerügemendi lõigus – esimest pidi toetama suurtükivägi, teist Luftwaffe. Rünnaku algus plaaniti 17. septembri keskpäevaks.
16. septembril pidi Muhusse jõudma 176. jalaväerügement ning Hellamaalt ja Vahtrastest Mõisaküla – Igaküla – Kapi – Tupenurme piirkonda ümber paiknema. Kell 12 päeval allutati rügemendi I pataljon, mis oli seni 161. rekkepataljonile allunud, uuesti rügemendi staabile. 61. jalaväediviisi veel mandrile jäänud allüksused kästi võimalikult kiiresti Muhusse vedada. 680. pioneerirügemendistaabile (z.b.V.) pandi vastutus Väikese väina ületamise logistika eest. Suure väina ületamise eest vastutas edaspidi 217. suurtükiväerügemendi ülem ooberst Lothar Freutel. 61. jalaväediviisi staap paigutati 16. septembril kell üks päeval Pädaste mõisa.
16. septembri hommikul anti korraldus Muhusse vedada à üks patarei 637. ja 436. raskesuurtükidivisjonist ning 217. suurtükiväerügemendi IV (raske)divisjonist, et tulistada Punaarmee patareisid Saaremaal.
16. septembri hommikul kell kolmveerand kaheksa jõudis 151. jalaväerügement Maalinna taluderühma juurde Linnuse ja Ridasi vahel, kus nõrkadel Punaarmee üksustel olid välikindlustused. Kell 9.15 jõuti Väikese väina tammini ning Luftwaffe toetusel ületas 151. jalaväerügemendi II pataljoni eelüksus tammi. Fliegerführer „B“ kindral von Wühlisch lendas lennukil Fieseler Storch üle tammi, käskis alla heita kummipaadid ja saata pioneerid tammi parandama, mille venelased olid Kinda laiu juures kahes kohas õhku lasknud. Kell 11.05 moodustas II pataljon tammi Saaremaa-poolses otsas Orissaare juures sillapea. Väikese väina tammi hõivamine oli suur võit, sest nüüd sai väed Saaremaale viia üle tammi ja esialgu kavandatud keerulised maabumisoperatsioonid ei olnud enam vajalikud.
Kui 61. jalaväediviisi sõjapäevik jääb väinatammi vallutamise kirjeldamisel vaoshoituks, siis XXXXII armeekorpuse sõjapäevikus kiidetakse isiklikult II pataljoni ülemat reservkapten Pankowit Väikese väina tammi vallutamise eest, mis olevat kokku hoidnud kaks päeva, mis muidu oleks kulunud vägede ründepaatide ja parvlaevadega Saaremaale vedamiseks. Leitnant Brossok on oma mälestuses palju kriitilisem. „Tammi alguses seistes laskis hauptmann Pankow teest vasakul seistes ja au andes pataljoni endast mööda marssida. Keegi paks vuntsidega propagandakompanii fotoreporter tegi ülesvõtteid.“ [Möödamarss võis küll olla mõne propagandaohvitseri idee.] Kui Brossok oma sõnul esimese Saksa ohvitserina Orissaarde jõudnuna veidi hiljem Pankowit kohtas, istunud too parajasti koos oma staabiga maanteekraavis ja käskjalg toitis teda võileibadega. „Ta päris minult väga erutatult, kuhu on jäänud tema kompaniid ja sattus veelgi suuremasse erutusse, kui talle teatavaks tegin, et oleme oma peaga otsustades Orissaare hõivanud.“ Mõne päeva pärast „saime teada, et hauptmann dr. Pankow on Muhu tammi vallutamise eest saanud Rüütliristi ja teda oli nimetatud [Wehrmachti] rindeteates. Määravaks oli selle juures kellegi sõjakirjasaatja kirjeldus, kes oli sündmusi küll õigesti kajastanud, ent nimetanud seejuures hauptmann Pankowit korduvalt mitte pataljoni, vaid kompaniiülemaks. [---] Niipalju, kui mina kogesin, ei ületanud ta tammi mitte 6. kompaniiga, vaid ühega järgnevatest, nii et teda polnud üldsegi kohal, kui meil läks tarvis tema käske edasiseks tegevuseks. Ooberst Melzer [151. jalaväerügemendi ülem] olevat selle kohta öelnud: „Ma ei saa sinna midagi parata, et ta selle sai, aga tema ise ka mitte.“ Sellega tahtis ta ilmselt öelda, et esildist autasustamiseks polnud Pankow ise teinud. Ta oli ikkagi kandnud vastutust riskantsete ettevõtmiste eest ja selle juures palju närve kulutanud.“
Kapten Pankow, kes sõja lõpuks jõudis ooberstleitnandi auastmeni, oli 2. ja 1. klassi Raudristi välja teeninud I maailmasõjas. Ooberst Melzer ise oli saanud Raudristi rüütliristi Tallinna lahingute ajal. Sõja lõpetas ta jalaväekindralina ja XXIII armeekorpuse juhatajana. 1944. augustis pälvis ta oma rüütliristi juurde tammelehed.
Kohe viidi Saaremaale ka 151. jalaväerügemendi I pataljon ja tõrjuti Punaarmee vasturünnak. Seejärel ületas tammi 162. jalaväerügemendi I pataljon, tungis edelasse ja vallutas kella kuue paiku õhtul Tornimäe. 162. rügemendi II pataljon tungis edasi piki Kuressaare maanteed ja vallutas kell kolmveerand kaheksa õhtul pärast ägedat lahingut Pöide. 151. jalaväerügement laiendas sillapead põhja poole kuni Orinõmmeni. Õhtuks kulges rindejoon kaarena ümber Orissaare ja Väikese väina tammi otsa joonel Orinõmme-Ariste-Pöide-Tornimäe.
176. jalaväerügemendi I pataljon vallutas varahommikul Muhu lääneranniku mõlemal pool Väikese väina tammi algust. Kella seitsme paiku puhastati Igaküla vastase üksustest ja vallutati Koguva küla. Keskpäeval viidi pataljon 176. rügemendi alluvusse tagasi.
161. rekkepataljon liikus Nõmmkülast Rebaskisse, et valmistuda ühe eskadroni Kõinastu laiule saatmiseks, mis aga 16. septembril teoks ei saanud, sest ründepaadid ei jõudnud kohale. Pataljoni 1. eskadron sõitis kahel parvlaeval ja kahel saatealusel merele 17. septembril kell pool üksteist Võrkaia sadamast Nõmmküla lähedal ning jõudis kolmveerand tunni pärast Kõinastu laiu juurde. Sealt tulistati sakslasi vintpüssist, millele vastati valangutega kuuest raskekuulipildujast. See lämmatas vastupanu ning Igaküla põhjaserva paigutatud 161. suurtükiväerügemendi 1. patarei tuletoetust ei olnud vaja. Kõinastu laiul võeti 15 sõjavangi ning sõjasaagiks saadi raadiojaam ja helgiheitja. Õhtul naasis eskadron Muhusse, jättes saarele ühe rühma.
17. septembril võeti Muhu põhjaosas 27 sõjavangi ning sõjasaagiks saadi kaks 8 cm (s.o Vene 76 mm) õhutõrjekahurit, kolm roomikveokit, üks järelhaagis, kuus laskemoonaeelikut, kolm laskemoonaladu, kaks 10 cm pika rauaga kahurit (ilmselt 100 mm rannakaitsesuurtükid, mis enne lahingute algust Hellamaa juures olid), kaks veoautot laskemoonaga, üks 76 mm välikahur, viis miinipildujat ning kolm raske- ja neli kergekuulipildujat.
Tormine meri takistas miinitõrjet Saaremaa põhjarannikul. Katkes ka parvlaevade liiklus Saastna ja Nõmmküla vahel. Ülevedu Virtsust Kuivastusse jätkus takistusteta. Siebelfähre-parvlaevad tegid 65 reisi ja MPF-parvlaevad 11. Hilisema aruande järgi veeti sel päeval Muhusse 176. jalaväerügemendi II ja 162. jalaväerügemendi III pataljon, 217. suurtükiväerügemendi IV divisjon, 436. suurtükidivisjoni 1. patarei (10 cm kahurid), 637. suurtükidivisjoni 3. patarei (21 cm mörserid), 151. jalaväerügemendi 13. kompanii (jalaväesuurtükid), 61. jalaväediviisi sidekeskus, osa staabist ja sidepataljonist, osa XXXXII armeekorpuse sidepataljonist ning osa 680. pioneerirügemendistaabi (z.b.V.) ja 24. vaatlusdivisjoni üksusi.
Luftwaffe pommitas eelkõige Punaarmee jalaväge, kuid ka õhutõrjepatareisid Triigi lahe läänekaldal ja Hiiumaal Heltermaal ning Triigi lahte kogunenud laevu.
Sel päeval kaotas 61. jalaväediviis kokku üheksa alamväelast langenu, 26 haavatu ja kuus teadmata kadununa. Üks 161. suurtükiväerügemendi ohvitser sai haavata. Kõige suuremad olid 176. jalaväerügemendi kaotused, surma sai kolm ja haavata 13 meest.
16. septembri õhtul oli diviisistaap Pädaste mõisas, 151. rügemendi staap Orissaares, 162. rügemendi staap Muiküla veskis ja 176. rügemendi staap Muhumaal Rintsis. Suurtükiväeülem nt. 114 oli Virtsus ja 680. pioneerirügemendistaap (z.b.V.) Muhumaal Simistes.
217. suurtükiväerügemendi III divisjon laaditi rongile ja veeti Leningradi rindele. 217. jalaväediviisi 311. rügement jäi esialgu Lääne-Eestisse, et vajadusel valmis olla Muhu saare puhastamiseks mahajäänud punaväelastest. Esialgu jäi Eestisse ka suurtükiväerügemendi üks 10,5 cm ja üks 15 cm välihaubitsate divisjon.

(järgneb)


Autor*:
Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor

*Autoriõigused
Otsi