Teine maailmasõda jõuab Eestisse

Teine maailmasõda algas Aasias Jaapani-Hiina sõjana 1937. aasta juulis. 1939. aasta märtsis annekteeris Saksamaa Tšehhimaa ja Memeli (Klaipėda) piirkonna. Slovakkia sai iseseisvaks. Päris sõda jõudis Euroopasse 1939. aasta 1. septembril, kui Saksamaa ründas Poolat. NSV Liit ründas Poolat 17. septembril. NSV Liit ja Saksamaa olid 1939. aasta augustis alla kirjutanud mittekallaletungilepingule, mille salajase lisaprotokolliga jäeti Soome, Eesti, Läti ja Ida-Poola, hiljem ka Leedu NSV Liidu mõjusfääri.

Balti riigid ja Soome lootsid jääda neutraalseks ja sõda vältida, kuid see ei õnnestunud. 1939. aasta septembri lõpus, kui Poola oli lüüa saamas, esitas NSV Liit Balti riikidele nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise lepingud, ähvardades muidu sõjalise sissetungiga. Soomelt oli Nõukogude valitsus juba varem nõudnud piiri nihutamist Karjala kannasel, millega Soome piirikindlustused oleksid jäänud NSV Liidu territooriumile, ja mõne Soome lahe saare loovutamist, Samuti nõudis NSV Liit Soome lahe suud kontrolliva Hanko poolsaare rendileandmist. Saksamaa diplomaadid soovitasid NSV Liidu nõudmistele järele anda. Ilma liitlasteta Balti riikide valitsused lootsid halvemat vältida ja kirjutasid lepingutele alla. Leedusse, Lätisse ja Eestisse paigutati Punaarmee ja Balti laevastiku baasid.

Soome lükkas NSV Liidu nõudmised tagasi ja 1939. aasta 30. novembril algas Talvesõda. Soome suutis Punaarmee rünnakud tõrjuda, kuid oli sunnitud suurte inimkaotuste ja ressursside lõppemise tõttu 1940. aasta märtsi alguses rahu sõlmima ning nõutud maa-alad NSV Liidule loovutama. Eesti, mille pinnal olid Punaarmee baasid, pidi end sõjas neutraalseks kuulutama ja hõimurahva võitlust kõrvalt vaatama. Kümned eestlased läksid siiski salaja Soome, et vabatahtlikena Punaarmee vastu võidelda. NSV Liit rikkus Eesti neutraliteeti ja kasutas vastastikuse abistamise lepinguga tema kasutusse antud Eesti lennuvälju Soome pommitamiseks.

1940. aasta aprillis ja mais alistas Wehrmacht Taani ja Norra ning mais ja juunis Beneluxi maad ja Prantsusmaa. 22. juunil 1940 kirjutati alla Saksa-Prantsuse Compiègne’i vaherahu, millega Põhja-Prantsusmaa jäi Saksa sõjalise okupatsiooni alla. Lõuna Prantsusmaal seati ametisse nn Vichy valitsus, riigipeaks sai I maailmasõja kangelane marssal Pétain. Juulist oktoobrini 1940 püüdis Saksamaa Luftwaffe õhurünnakutega Suurbritanniat põlvili suruda. Brittidel oli mereülemvõim ja dessant Briti saartele olnuks operatsioon, mille edus ei saanud olla kindel. Saksa õhurünnakud tapsid ja haavasid üle 50 000 Inglismaa tsiviilelaniku; sakslased kaotasid ligi 2000 lennukit ja britid üle 1700, kuid ei alistunud.

1940. aasta 14. juunil olid Saksa sõdurid Pariisi jõudnud. Mõni päev hiljem esitas NSV Liit Balti riikide valitsustele ultimaatumid, milles nõudis Punaarmee lisavägede maalelubamist ja Nõukogude-sõbralike valitsuste ametisseseadmist. Ultimaatumid võeti vastu. Punaarmee diviisid marssisid Eestisse alates 17. juunist. Mõne päeva pärast astusid Eestis, Lätis ja Leedus ametisse Stalini emissaride Andrei Ždanovi, Andrei Võšinski ja Vladimir Dekanozovi määratud liikmetest koosnevad marionettvalitsused. Juulis asendati senised rahvaesindused nukuparlamentidega, mis oma esimesel istungil taotlesid omariikluse likvideerimist.

1940. aasta augusti alguses inkorporeeriti Leedu, Läti ja Eesti, aga ka Karjala-Soome ja Moldaavia liiduvabariikidena NSV Liidu koosseisu. Alates juunist 1940 hävitati ühiskonna senine korraldus ja asendati sovetlikuga. Nõukogude salateenistused – NKVD ja NKGB – arreteerisid tuhanded poliitikud, riigi-, ühiskonna- ja majandustegelased, sõjaväelased ja politseinikud jt ning saatsid nad NKVD sõjatribunali otsusel GULAGi koonduslaagritesse, kust kodumaale naasid vähesed. Sadu inimesi hukati juba kodumaal. NSV Liidu riiklik terrori tipnes massiküüditamisega 1941. aasta juunis. Lisaks Eestile, Lätile ja Leedule küüditati ka Moldovast ning ja 1939. aastal Poolalt hõivatud Ukraina ja Valgevene lääneosast.

Küüditamine oli šokk nii äraviiduile kui kogu rahvale. Kuulujutud peatsest sõjast NSV Liidu ja Saksamaa vahel olid liikvel. Loodeti, et sakslased kihutavad bolševikud minema ja taastavad omariikluse.