Saksa XXVI armeekorpuse 61. ja 217. jalaväediviisi esimesed üksused jõudsid vastavalt Ruhjasse ja Mazsalacasse. Alates kella kolmest pärast lõunat laaditi Mazsalaca raudteejaamas maha 217. jalaväediviisi 389. jalaväerügement. Diviisi 311. rügement oli saabumas teise ešeloniga.
Korpuse motoriseeritud eelüksus (
kindral von Selle grupp) liikus Viljandi peale, jalgratta-eelüksus (
Ullerspergeri grupp) Pärnu peale. Korpuse komandopunkt oli Cēsises, 61. ja 217. jalaväediviisi komandopunktid vastavalt Volmaris ja Lemsalus.
Kell kaheksa õhtul oli von Selle lahingugrupp Viljandi lõunaserval. Raudna jõe raudtee- ja maanteesild olid õhku lastud ning Punaarmee kaitses ülekäiku kahe suurtükipatareiga. Ullerspergeri lahingugrupp ületas kell 19.10 Läti-Eesti piiri ja jõudis õhtuks Kilingi-Nõmmele. Eesti territooriumile oli jõudnud ka I armeekorpuse eelüksus, Burdachi lahingugrupp, mis asus õhtuks positsioonidele ühel Petserimaa teeristil 12 km Laura alevist kirdes.
7. juuli õhtul kell üheksa andis XXVI armeekorpuse juhataja korpusekäsu sissetungiks Eestisse. Pealetungialal oli õhureke tuvastanud üksikud nõrgad vaenlase üksused, eriti Viljandi ümbruses. Maantee- ja raudteesillad Võrtsjärvest läänes kuni Viljandi-Pärnu jooneni olid enamasti terved. Tallinnast liikusid transpordilaevad itta, Narva raudteesilla oli Saksa lennuvägi purustanud. Korpusekäsuga tehti kindral von Selle eelüksusele ülesandeks tungida kuni Paide ja Türini ning samal ajal teha tugevate jõududega reket Tartu suunas üle Oiu ja Puhja kulgevat teed mööda ning Põltsamaa ja Laeva kaudu, et teha kindlaks, kas vaenlane on kaitsepositsioonid Emajõel sisse võtnud. Vajaduse korral pidi motoriseeritud eelüksuse idatiib Jõesuus ja Põltsamaal positsioonidele asuma. Paidest ja Türilt tuli saata rekkeüksused üle Tapa Rakvereni, aga ka Tallinna viivatele teedele. Tallinn-Rakvere-Narva maantee kästi Rakvere juures läbi lõigata. Ullerspergeri grupp pidi jätma väikesed jõud Pärnut julgestama ja peajõududega kuni Märjamaani edasi tungima. Ühtlasi anti korraldus kindlaks teha, kas Virtsu-Risti maanteel on vaenlase jõude.
Punaarmee oli taandumas uutele positsioonidele Kesk-Eestis. 8. armee uueks kaitseliiniks määrati 7. juulil Rannaküla-Tarvastu joon Pärnu ja Võrtsjärve vahel ning teisel pool Võrtsjärve Tamme, Aru, Vana-Nõo ja Reola mõisate ning sealt edasi Emajõe põhjakalda joon. Armee staap oli metsas neli kilomeetrit Põltsamaalt kirdes. 10. laskurkorpuse 10. laskurdiviis ja 22. NKVD laskurdiviis taandusid Mõisaküla-Tõrva joonelt uuele kaitseliinile. Korpuse staap oli metsas Suure-Jaanist põhja pool. 11. laskurkorpuse üksused (48. ja 125. laskurdiviis) taandusid Puka-Otepää-Põlva joonelt uuele kaitseliinile Emajõel. 11. laskurdiviisi üksused koondati Igavere – Kaiavere – Maarja-Magdaleena piirkonda.
Emajõel Võrtsjärvest kuni Peipsi järveni pidid kindlustuma 11. laskurkorpuse 48. ja 125. laskurdiviis, Võrtsjärvest Pärnuni aga 10. laskurkorpuse 10. ja 90. laskurdiviis ning 22. NKVD laskurdiviis. Loode-Eestis tagalas paiknes 16. laskurdiviis.
Armee staap teatas, et vaenlast armee rindelõigus ei tuvastatud.
Eestist välja viidud 22. territoriaalkorpus, milles eesti sõdurid ja ohvitserid olid pärast korpuse täiendamist mobiliseeritutega vähemusse jäänud, võttis 7. juulil oma 182. ja 180. laskurdiviisiga sisse kaitsepositsioonid Pihkvamaal Ostrovist idas Slavkovitši ja Sobolitsõ vahel ning valmistus Saksa tankiüksuste rünnaku tõrjumiseks.
