1918. aastat algas Eestis enamlaste võimu all. Saared olid sakslaste käes juba 1917. a. sügisest. Mandri-Eestis võimutses bolševiseerunud Vene armee, kelle rüüstamislusti pidid ohjeldama eesti rahvusväeosad. 24. veebruaril 1918 kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks. Sakslased seda ei tunnustanud ja okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti. Tsaariarmee koosseisus moodustatud rahvusväeosad saadeti laiali.
Eesti poliitikud okupatsiooni ei aktsepteerinud. Euroopasse saadeti välisdelegatsioon. Kevadel tunnustasid Antandi riigid Eestit de facto. Taheti nõrgestada Saksa tagalat, kuid meeles oli ka USA presidendi Woodrow Wilsoni lubatud rahvaste enesemääramisõigus. Kuid baltisakslased alustasid siin Balti hertsogiriigi rajamist, mis pidi olema personaalunioonis Saksamaaga.
Sügiseks lõppes sakslaste ja austerlaste jaks. 11.
novembril sõlmiti Compiègne’i vaherahu, mis lõpetas sõja läänerindel. Mõne
päeva pärast loovutasid sakslased võimu ka Eestis ajutisele valitsusele.
28. novembril algas Vabadussõda. Punaarmee alustas pealetungi Narva all. Uuesti
kokku kutsutud Eesti polkudest polnud neile esialgu vastast. Tegevust alustas
Kaitseliit ja vabatahtlike pataljonid, kelle motivatsioon oli kõrgem. Abi
saabus Briti eskaadri ja Soome vabatahtlike näol, saadi relvastust ja
varustust. Siiski lähenes Ida- ja Lõuna-Eesti ning Tartu vallutanud punavägi
detsembri lõpus juba Tallinnale. Narvas pandi pukki Nõukogude Venemaa
marionettvalitsus, Eesti Töörahva Kommuun.
